Ta jättis nuku mänguväljakule, aga siis sai aru, et keegi mängib sellega öösiti

Anna veetis tihti aega koos oma õetütrega maja lähedal mänguväljakul. Väljak oli vana, roostetanud kiikede ja koorunud värviga, aga lapsed ikkagi tulid sinna mängima — seal oli liivakast, pingid ja puu, mille otsa sai ronida. Õetütar armastas alati kaasa võtta oma nuku — riidest nuku, millel olid tikitud silmad ja pikad lõngast juuksed. Ühel päeval unustas tüdruk nuku pingile, ja Anna läks sellele järele alles järgmisel päeval.

Tema üllatuseks lebas nukk sealsamas, kuid mitte hooletult visatud, vaid justkui korralikult paigutatud, pea alla asetatud taskurätikuga. Anna naeratas: «Ilmselt leidis selle keegi hea inimene ja pani nii». Ta rääkis sellest õetütrele, aga too ainult kehitas õlgu: «See ei olnud mina».

Nädala pärast oli nukk jälle unustatud. Ja jälle leidis Anna selle hommikul teisest kohast — liivakasti kõrvalt, veekausile toetatuna. See ei tundunud enam juhuslik. Seekord otsustas Anna meelega nuku maha jätta. Ta lihtsalt tahtis vaadata, mis saab edasi.

Järgmisel hommikul tuli ta väljakule varem kui kõik teised. Nukk istus kiigel. Kõrval oli plasttops, nagu kujuteldava teega. Anna istus pingile ja vaatas nukku. Tema süda tõmbus kokku. Keegi tuli siia öösiti. Keegi, kellel oli vajadus mängida.

Anna hakkas nukule erinevaid pisiasju kõrvale jätma: pabersalvrätiku, väikese juukseklambri, postkaardi. Hommikuks olid need kadunud ja nende asemel ilmusid uued asjad: lilleke, komm, merekarp.

Ta rääkis naabritega. Keegi polnud midagi näinud. Majas ei tunnistanud keegi midagi. Lõpuks otsustas Anna peituda autosse ja oodata ööd. Kella kahe ajal nägi ta: mänguväljakule tuli vaikselt tüdruk. Seljas vana jope, kõhnade põlvedega ja sandaalid jalas. Tüdruk läks nuku juurde, võttis selle sülle, pani kiigele istuma ja hakkas seda õrnalt kiigutama.

Anna tuli välja. Tüdruk tardus paigale.

— Vabandust, — ütles tüdruk tasa. — Ma lihtsalt tahtsin… mängida. Öösel on siin vaikne. Keegi ei aja ära. Hommikuks lähen ma ära.

Anna istus maha tema kõrvale.

— Kus sa elad?

— Vahel tädi juures. Vahel kusagil mujal.

Sellest päevast alates muutus kõik. Anna rääkis sellest sotsiaalteenistustele, ja tüdruk võeti hoole alla. Ta hakkas mänguväljakule tulema tihti — juba päevasel ajal. Ja iga kord haaras ta nukku kätte nagu vana head sõpra.

Nukk ei lebanud enam pingil. See istus tüdruku põlvedel, kelle ellu oli tagasi tulnud lapsepõlv — tänu öisele mängule ja naisele, kes seda märkas.