Tüdruk saatis pudelipostiga kirja ja ei osanud oodata, et saab vastuse 30 aastat hiljem

Ühel soojal augustiõhtul 1994. aastal seisis kuueteistkümneaastane Rachel ookeani kaldal, pudel käes. Läbipaistvast klaasist pudel, mille sees oli neljakordselt kokku volditud paberileht. Ta oli selle kirja kirjutanud impulsiivselt: mõned read endast, oma unistustest, hirmudest ja ühest palvest — «Kui sa selle leiad, palun kirjuta mulle, milliseks inimeseks oled saanud ja millesse sa usud».

Ta viskas pudeli vette, ilma igasuguse ootuse või lootuseta, et keegi selle leiaks. See oli pigem žest — nagu hüüd taevasse või vabaks lastud lootus. Nädala pärast oli ta selle juba unustanud. Elu läks edasi: kolledž, töö, pere, aadresside vahetus, kolimised. Ainult harva, kui ta merd nägi, tuli meelde: kuskil seal hulbib osa tema noorusest.

Kolmkümmend aastat möödus.

Kevadel 2024 leidis ta postkastist ümbriku. Ilma margita, aga selge ja korraliku aadressiga. Käekiri oli talle tundmatu. Sees oli kiri. See algas lihtsalt:

– «Tere, Rachel. Minu nimi on Lucas. Ma olen kalur. Kaks nädalat tagasi leidsin Galicias meie rannalt pudeli sinu kirjaga. See oli natuke tuhmiks jäänud, kuid siiski loetav. Ma ei tea, milliseks inimeseks sa oled saanud, aga ma otsustasin vastata».

Edasi kirjutas ta endast. Sellest, kuidas ta on elanud mere ääres lapsepõlvest saati. Sellest, et ta on ka ise kunagi tundnud, kuidas on olla eksinud. Et tal oli kakskümmend eluaastat vanust, kui ta esimest korda tõsiselt mõtles, mida ta oma eluga peale hakkab. Ja kui kummaline — just sel ajal leidis ta Rachel’i kirja. See meenutas talle, et maailmas on võõraid inimesi, kes samamoodi otsivad vastuseid.

Ta ei küsinud midagi. Ta lihtsalt jagas oma lugu. Ja lõpus lisas: «Aitäh, et sa selle toona kirjutasid. Ma ei tea, kas minu lugu on sulle vajalik, aga sina muutsid minu oma».

Rachel istus pikka aega kirjaga käes. Ta luges üle oma teismeliseeas kirjutatud sõnad — need tunded olid peaaegu ununenud. Ja siis luges ta Lucas’e kirja. Järsku sai ta aru, et see ei olnud lihtsalt kokkusattumus. See oli justkui ringi sulgumine. Või siis ehk uue algus.

Ta kirjutas talle vastu. Kuu aega hiljem saatis Lucas mõne rea koos fotojäädvustusega rannikust. Ja siis veel ühe kirja. Nii algas nende kirjavahetus. Mitte romantika pärast, mitte mineviku pärast — vaid seepärast, et mõnikord võivad kaks hinge, keda ookean lahutab, ühenduda läbi klaasi, paberi ja aja.

Mõnikord on vaja vaid usaldada sõnad teele. Ja oodata, millal nad tagasi tulevad.