Igal õhtul asetas ta teetassi aknalauale – üks hommik oli tass kadunud

Igal õhtul pärast kella kaheksat keetis Laura teed — kanget, lusikatäie meega — ja asetas tassi oma magamistoa aknalauale. Aken avanes aiavaatele, kus päeval mängisid naabrite lapsed, kuid öösiti jäi vaid tuule hingamine ja lehtede sahin. Keegi ei mõistnud, miks ta seda teeb. Aga Laura tegi seda iga päev. Ilma eranditeta.

Kunagi oli see rituaal. Kahele. Tema abikaasa Tom armastas õhtust teed koos aiavaatega. Pärast seda, kui Tom kolis teise linna — töö, uus elu, täiskasvanuelu, nagu ikka — jäi harjumus alles. Kuid nüüd asetas ta ainult ühe tassi. Ja jättis selle sinna. Lihtsalt niisama. Alguses mälestuseks. Hiljem — otsekui kellelegi, kes võib mööda minna.

Möödusid kuud. Naabrid harjusid sellega. Laura elas üksi, töötas kodus, mõnikord kirjutas artikleid kohalikule ajalehele. Ja alati, pärast kella kaheksat — tee aknalaual.

Ühel hommikul, kui ta oli valmis külma jooki ära kallama, märkas Laura: tass oli kadunud. Lihtsalt läinud. Ei ühtki jälge, ei piiskagi. Ainult õrn ringikujuline jälg aknalaual. Ta mõtles — tuul? Linnud? Kuid aken oli suletud. Ta jäi mõtlema. Ja… asetas uue tassi õhtul sinna tagasi. Ja jälle — hommik, ja tass kadunud.

Mõne päeva pärast otsustas ta end kardina taha peita ja jälgida. Aeg möödus. Aed hämardus. Järsku märkas ta: aia ääres seisis poiss. Umbes kaheksa-aastane. Läks ettevaatlikult akna juurde, tõusis kikivarvukile, võttis tassi ja istus otse puu alla. Jõi aeglaselt, hoolikalt, nagu see oleks midagi väärtuslikku. Seejärel jättis tassi ukse kõrvale ja jooksis ära.

Laura läks verandale, aga teda taga ajama ei hakanud. Järgmisel päeval lisas ta teetassile kirjakese: «Kes sa oled?»

Vastus saabus päev hiljem — mitte sõnadega, vaid joonistusega. Pikajuukseline tüdruk ja tassiga poiss. Ning maja. Tagaküljele oli kirjutatud rappuvas käekirjas: «Mina olen Sam. Aitäh.»

Selgus, et Sam elas vanaemaga üle tee asuvas majas. Tema vanemaid polnud lähedal. Vanaema oli tihti haige. Sam käis aiast mööda, kui tundis end üksikuna. Ja ühel päeval nägi ta valgust ja tassi. Tass oli soe. Ja äkki tundus, nagu keegi teda ootaks.

Sellest ajast alates asetas Laura aknalauale kaks tassi. Ühe hommikul — et ta ei peaks õhtut ootama. Teise õhtul — iseenda jaoks. Ja nädalavahetustel hakkas Sam päriselt teele tulema. Alguses vaikides. Siis küsimustega. Hiljem juba naeratustega.

Suvi sai läbi. Saabunud oli sügis. Sam läks kooli. Ja Laura — kirjutas jälle. Kuid nüüd ei olnud tema akendes ainult valgust, vaid ka häält.

Mõnikord piisab sellest, et midagi algaks, vaid ühest teetassist. Ja avatud aknast.