Tüdruk leidis pargist vana päeviku ja mõistis, et keegi on seda kirja aastaid oodanud

See oli tavaline laupäev. Kloë, kaheteistkümneaastane koolitüdruk, kellel oli alati sassis pats ja uudishimu, mis võis võistelda kassidega, jalutas pargis, otsides kooliprojekti jaoks sügislehti. Tema teekond viis läbi vana gazeboni tiigi ääres, mida keegi polnud ammu parandanud. Just seal, pingiall, märkas ta midagi tumedat, lamedat ja tolmuga kaetud.

Ta kummardus ja tõmbas välja väikese kulunud nahkkaantega märkmiku. Esimestel lehekülgedel olid kuupäevad, mis pärinesid kahekümne aasta tagusest ajast. Kiri oli korralik ja ridadel tihe tekst. See oli päevik. Kloë istus ja hakkas lugema.

Leheküljed rääkisid tüdrukust nimega Mia. Tema igapäevaelust, perekonnast, koolist ja sõpradest. Kuid tõeline lugu algas alles keskel: «Ma otsustasin talle kirja kirjutada. Ma ei tea, kas see kunagi kohale jõuab. Aga kui ta selle kunagi avab, isegi aastaid hiljem…».

Järgmised leheküljed olid teise kirjaga kirjutatud. Seal polnud enam kirjeldatud päevi, vaid pigem mõtteid, otsekui keegi räägiks need valjult välja. Kloë luges põnevusega, read puudutasid midagi tema sees: «Kui sa seda loed, siis tähendab see, et sa oled leidnud minu saladuse. See tähendab, et sa oled osa loost».

Viimasel leheküljel oli kiri. Suletud. Ümbrikule oli käsitsi kirjutatud: «Andke Emilyle või tema perele. Väga tähtis».

Kloë võttis päeviku kaasa koju. Koos emaga vaatasid nad hoolikalt läbi kõik leheküljed ja leidsid aadressi mainimise, mis selgus, et on siiani olemas. Maja asus linna teises otsas. Mõne päeva pärast koputas Kloë ema puidust uksele, millel oli tuhmunud number.

Ukse avas keskealine naine. Kui talle näidati päevikut ja kirja, lõid tema silmad särama:

— See… see on Mia. Minu õde. Ta lahkus, kui ma olin kaheksa. Me kaotasime kontakti. Vanemad lootsid kaua. Ma arvasin, et kõik on kadunud.

Kiri loeti valjusti ette ‒ käed värisesid, hääl murdus. Mias kirjutas, kuidas ta igatses, kuidas ta kartis pärast tülitsemist vanematega tagasi tulla, ja kuidas ta peitis selle päeviku gazebosse, lootes, et keegi kunagi selle leiab. «Kui sa seda loed, tähendab see, et ma leidsin julguse. Või mitte. Aga ma mõtlesin sinu peale alati».

Naine kallistas Kloëd tugevalt ja ütles:

— Sa ei kujuta ette, mida sa oled teinud. Sa tõid meile tagasi killukese perekonda.

Kuu aja pärast tuli Mia ise gazebosse. Käes sama päevik. Tema kõrval Kloë. Nad istusid tasa pingil, kuni päike loojus puude taha.

Sest vahel ootavad unustatud lood vaid seda, et keegi nad leiaks. Ja et keegi loeks need taas valjusti.