Ta kogus mänguasju vana maja pööningul, kuni leidis seal lapse poolt aastaid tagasi jäetud kirja
Maja, kuhu Martin kolis, oli vana, kuid täis iseloomu. Puidust põrandad nagisesid, seinad kandsid ajastutruud lõhna ja pööning lubas saada tõeliseks mälestuste varamuks. Martin ostis selle maja pärast pikki rentimisaastaid ja unistas muuta selle hubaseks koduks. Pööningule mineku jättis ta “hilisemaks,” aga ei suutnud kaua vastu pidada — redel lihtsalt ahvatles.
Tolm, kastid, ämblikuvõrgud. Vanad kohvrid, katkised raamid, kaaneta raamatud. Aga kõige rohkem — mänguasjad. Kulumisjäljed autodel, karvased kaisukarud, puust klotsid, mängusõdurid. Kõik tolmused, aga ometi nii elavad. Ta hakkas neid kasti koguma, et hiljem puhastada ja võib-olla annetada kohalikule abikeskusele.
Kui ta tõstis vana rohelist kleiti kandva nuku, kukkus selle tagant välja neljaks volditud paberileht. Paber oli kollakaks tõmbunud, kuid hoolikalt kokku pandud. Martin avas selle. Käekiri oli lapse oma, tähed ebaühtlased:
> «Tere! Minu nimi on Ben. Olen 7-aastane. Kui sa selle kirja leidsid, oled minu majas. Palun ära viska ära Timi (see on kaisukaru). Tema teab kõike. Ja veel — kui näed minu isa, ütle talle, et ma igatsen teda. Kirjutasin selle ajal, kui ta kohvrit pakkis. Ta ütles, et tuleb tagasi. Ma ootan. Väga.»
Martin tardus paigale. Ta võttis kätte kaisukaru — sama Tim, ühe külgeõmmeldud silma ja kootud salliga. Tundus, nagu oleks mänguasi siiani kandnud väikeste käte soojust.
Ta pani kirja tagasi ja laskus mööda treppi alla. Õhtul kirjutas ta postituse kohaliku kogukonna gruppi: «Otsin Beni. Leidsin tema kirja Ridgeview’ tänava maja pööningult. Lugu on olulisem kui asjad.» Ta ei oodanud erilist vastukaja, aga sõnumid hakkasid kohe saabuma.
Mõne päeva pärast kirjutas talle üks mees. «Mina olen Ben. Olen nüüd 38-aastane. See maja kuulus mulle. Ma pole seal lapsepõlvest saadik käinud. Kas saaksin tulla?»
Nad kohtusid. Martin ootas ukse juures, kaisukaru Tim käes. Ben seisis pikalt ega julgenud sisse minna. Siis astus üle läve. Pööningul oli ta vaikne. Puudutas kaste, justkui kardaks midagi olulist lõhkuda.
— Ma tõesti ootasin, — ütles ta. — Iga päev. Aga lõpuks ma lõpetasin. Kuid tundub, et osa minust jäi siia.
Ta võttis kaisukaru, surus selle tugevalt endale vastu ja naeratas:
— Aitäh, et sa ei visanud seda ära.
Martin noogutas vaid. Ta tundis: mõnikord võivad vanad mänguasjad ja paar rida kirjas tuua inimesele tagasi midagi, mida nad pidasid juba kaotatuks.
Sellest ajast peale seisis Tim alumisel riiulil. Puhas, aga ikkagi ühe silmaga. Selle kohal raamitud kiri. Seda selleks, et mitte unustada: isegi unustatud asjad võivad kellegi jaoks oodata.
