Minu abikaasa kadus meie esimesel pulmaööl. Läksin teda otsima ja kahetsesin seda…

Ma lebasin suurel voodil ja ootasin teda. Teine päev pärast pulma ja Lukas pole ikka veel minu magamistuppa tulnud. Eile ma omistasin selle väsimusele, aga täna… Ma hakkasin muretsema. Kas ta ootab mind enda toas?

Ma panin kerge hommikumantli selga, hiilisin vaikselt koridori mööda ja kõndisin läbi pimeda maja. Tema magamistuba — veidi kaugemal. Uks oli paokil. Ma tardusin, kogusin ennast. Astusin sammu… ja jäin seisma.

Lambivalgus tõi pimedusest esile kaks kuju. Tema. Ja tema.

Ma vaatasin hinge kinni pidades. Minu süda hüüdis: sinu mees on teise naisega.

Kõik mu sees tõmbus kokku. Taandusin. Põgenesin. Heitsin oma voodisse, aga pisaraid ei olnud. Ainult sügav valu — kehas, peas, hinges. Ma tundsin end mitte naisena, vaid mittemillegina.

Lukast tundsin ma lapsepõlvest saadik. Meie kodud olid kõrvuti. Ta oli kättesaamatu — ilus, vanem, staar. Mina olin lihtne, vaesest perest, alati varjus. Kui ta ilmus kauplusesse, kus ma töötasin, hüppas süda rinnust välja.

Ja siis — ettepanek. Külm, nagu ärileping.
— Mul on vaja naist. Ilma skandaalideta. Ma hoolitsen sinu ja sinu ema eest. Kas oled nõus?

Ma olin nõus. Ma tahtsin olla temaga. Tahtsin ema päästa. Tahtsin unistust, isegi kui see tundus kummaline.

Ta maksis ravi eest, korraldas pulmad, me allkirjastasime lepingu. Ma ei süvenenud lugemisse — pea oli pööritamas.
Ja nüüd — ta oli teise naisega. Kohe. Ilma selgitusteta.

Ma läksin terrassile. Suvi, õhk, vaikus. Katsusin hingata. Ja siis nägin: Lukas. Ta seisis varjus, sigaret käes.

— Jälgid mind? — küsis ta rahulikult.

Tõstsin silmad tema poole.

— Aga sina? Magad teise naisega. Meie pulma ajal.

Ta hingas aeglaselt suitsu välja, vastamata.

— Kas see oli lepingus? — jätkasin ma. — Või jätsin ma miskit vahele?

— Sa teadsid, mille eest sa lähed, — katkestas ta.

— Ei, Lukas. Ma teadsin, et sa oled külm. Aga ma ei arvanud, et oled — reetlik.

Ta muigas.
— Ma andsin sulle kõik, mida sa tahtsid.

— Ja vastutasuks võtsid sa minult enda. Isegi illusioonid. Kas tead, see on kõige hullem — kui su unistus muutub häbiks.

Ma pöörasin ringi ja lahkusin. Esmakordselt — tõeliselt. Ilma hirmuta, ilma kahtluseta.

Järgmisel hommikul pakkisin oma asjad. Lahkusin. Töökohta ei olnud, elupaika ka mitte. Kuid üürisin toa, lihtsalt disaineri assistendina. Päev päeva järel. Ilma valguseta tunneli lõpus — lihtsalt sooviga välja tulla.

Paar kuud hiljem käivitasin lehekülje, kus jagasin oma projekte. Inimesed reageerisid. Ma kasvasin. Aasta pärast sain esimese lepingu — väikesele hotellile sisekujunduse tegemise. Ja siis — teine, kolmas. Ostsin endale kodu. Ilma “lepinguteta”, ilma tingimusteta. Ainult minu tahtel.

Aga Lukas? Ta üritas mind tagasi võita. Kirjutas. Ootas ateljee juures. Kord läksin tema juurde.

— Ma eksisin, — ütles ta.

— Sa olid julm. Ja ma pole enam see armunud pilguga tüdruk.

Ta vaatas mulle otsa. Nagu kunagi varem. Aga nüüd — oli hilja.

Ma ei elanud enam tema pärast. Ma otsustasin elada enda pärast.