Imetav kass jättis oma vastsündinud kassipojad maha ja jooksis metsa. See tekitas perenaisele muret, ning ta otsustas kassile järgneda…

Imetav kass, keda kutsuti Bella, lahkus aeg-ajalt oma vastsündinud kassipoegade juurest ja jooksis metsa. See pani perenaise muretsema ja ta otsustas välja selgitada, mis põhjustab tema lemmiku nii pikaks ajaks oma poegi maha jätma.

Bella oli hiljuti emaks saanud – tal sündisid armsad kassipojad. Esimestel päevadel pärast nende sündi ei lahkunud ta nende juurest hetkekski, soojendas, lakkus ja toitis neid. Kuid varsti märkas perenaine oma lemmiku käitumises midagi kummalist. Hommikuti oli Bella kassipoegade juures, kuid keskpäeva paiku hakkas ta rahutuks muutuma ja lahkus ning ei naasnud enne õhtut.

Perenaine elas maamajas, kus kassil oli vaba liikumisvõimalus – ta sai minna õue läbi avatud akna või ukse. Kuid selline käitumine, eriti imetava ema puhul, tekitas perenaisele muret. Mis võis olla tähtsam kui vastsündinud kassipojad? Sellele küsimusele vastamiseks otsustas ta Bella teekonda jälgida.

Järgmisel päeval, kui kass jälle kodust lahkus, läks perenaine talle järele. Bella suundus maja taga asuvasse metsa, liikudes kiiresti ja kindlalt puude vahel. Perenaine püüdis teda silmist mitte kaotada, samal ajal aga ka kassi mitte ehmatada. Metsasügavustes avanes talle üllatav vaatepilt.

Selgus, et Bella lahkus kodust, et hoolitseda veel mõne “beebi” eest. Väikeses puuõõnes maha langenud puutüvel istusid kolm oravat! Nad olid tihedalt üksteise vastas ja perenaine sai kohe aru, et need pojad olid emata jäänud. Ilmselt oli oravaema hukkunud, jättes oma väikesed pojad päris üksi. Kuid õnneks leidis nad Bella, ja tema emainstinkt ei lubanud tal neist mööda minna.

Perenaine jälgis, kuidas kass oravapoegi ettevaatlikult enda poole tõmbas ja hakkas neid lakkuma, justkui oma kassipoegi. Oravad pugesid usaldavalt tema külje alla, tundes soojust ja hoolitsust, mida nad nii väga vajasid. Bella tõi neile süüa, soojendas neid oma kehaga ja hoolitses nende eest sama hoolikalt kui oma kassipoegade eest.

Nähes oma lemmiku sellist liigutavat käitumist, otsustas perenaine aidata. Ta tõi oravad ettevaatlikult koju, et Bella saaks hoolitseda oma “kahe perekonna” eest. Nüüd elasid kõik pisikesed – kassipojad ja oravad – hubases kodus, kus nad olid soojas ja kaitstud.

Kass Bella osutus hämmastavalt kannatlikuks ja hoolivaks emaks. Ta suutis toita oma kassipoegi ja samal ajal leida aega oravate jaoks. Perenaine aitas nii palju kui võimalik: toitis oravaid piimasegu ja spetsiaalse toiduga, jättes kassipojad oma ema hooleks.

See lugu levis üle küla ja inimesed tulid vaatama seda ebatavalist peret. Paljusid liigutas see pisarateni, sest sellist emainstinkti ja hoolitsust kohtab harva. Bella tõestas, et hool ja kaastunne ei tunne piire ning et isegi loomad on võimelised tegema tegusid, mis väärivad imetlust.

Nüüd oli perenaise kodu tõeline lastehoid. Oravad kasvasid, õppisid hüppama ja maailma avastama, kassipojad aga kasvasid nende kõrval, võttes oma karvaseid naabreid pereliikmetena. Bella jätkas hoolitseva emana kõigi eest, tõestades, et armastus suudab ületada kõik takistused.