Poisike istus tundide viisi raudtee ääres ja lehvitas mööduvatele rongidele, kuni ühel päeval juht otsustas peatuda
Ühes väikeses külas, kus raudteerööpad kulgesid läbi põllu, elas üheksaaastane poisike nimega Louis. Igal hommikul pärast kooli jooksis ta raudtee äärde, istus vana puupakule tammi kõrvale ja ootas. Tema pruunid silmad lõid särama iga kord, kui kaugelt kostis rongimüra. Siis hüppas ta püsti ja lehvitas kätega mööduvale rongile.
Mõnikord ei märganud rongijuhid teda üldse. Mõnikord vastasid nad lühikese viletõmbega. Aga oli üks rongijuht, kes alati rongi veidi aeglustas ja kindlasti Louis’ile kajutist lehvitas. Louis pani talle isegi hüüdnime – «Härra Nokamüts», sest tal oli alati peas tumesinine nokkmüts ja ühtlased vuntsid.
See rituaal sai Louis’ jaoks igapäevaseks. Ta ei teadnud, kes on see rongijuht või mis on tema nimi. Kuid nende mõne sekundi jooksul, kui nende pilgud kohtusid, tundis Louis, justkui neil oleks mingi eriline side. Ta tundis, et see polnud lihtsalt mööduv rong – see oli kellegi tähelepanu hetkel, mil poisike tundis ennast olulisena.
Ühel päeval aeglustus rong rohkem kui tavaliselt. Louis oli üllatunud – seni oli rongi kiirus vaevalt muutunud. Kuid seekord peatus rong peaaegu täielikult. Kajutist astus välja seesama tumesinise nokkmütsiga rongijuht.
– Tere, – ütles ta. – Sina oled kindlasti Louis, eks?
Poisike noogutas hämmeldunult.
– Ma näen sind siin peaaegu iga päev. Sa oled muutunud selle marsruudi osaks. Kõik jaamapoisid räägivad sinust. Sa annad meile kõigile indu juurde.
Louis ei osanud midagi vastata. Ta polnud kunagi arvanud, et tema lehvitamine võiks kedagi päriselt rõõmustada.
– Täna on eriline päev. See rong sõidab viimast korda läbi teie küla – marsruuti muudeti. Ja ma otsustasin, et pean peatuma ja sulle “aitäh” ütlema.
Poisikese kurk tõmbus ootamatust kurbusest kokku. Kuid rongijuht naeratas, nähes tema meeleolu muutust:
– Aga mul on sulle midagi.
Ta tõmbas kajutist välja väikese lipukese raudtee logoga ja ulatas selle Louis’ile.
– Nüüd oled sinagi osa meie meeskonnast.
Kui rong liikuma hakkas ja aeglaselt kaugusse kadus, seisis Louis tammi peal, tugevasti lipukest käes hoides. Ta tundis end tähtsana. Ta mõistis, et isegi kõige tavalisemas päevas võib peituda väike ime – tuleb vaid jääda oma kohale ja uskuda, et keegi seda märkab.
Sellest ajast alates käis Louis ikka edasi raudtee ääres. Rongid olid uued, rongijuhid olid teistsugused. Aga ühel päeval pani ta ise tumesinise nokkmütsi pähe ja ronis rongi kajutisse, et edasi anda seda lihtsat rõõmu, millest kõik kunagi alguse sai.
