Õudsalt kade oma õe peale. Tema suudab oma mehelt kõik saada, mida tahab, aga mina pean terve pere eest hoolitsema

Tunnen end kohati nagu täiesti rumala naisena. Olen oma mehega koos elanud peaaegu 10 aastat. Oleme ületanud palju raskusi, olnud nii häid kui halbu aegu.

Praegu on just rasked ajad. Aasta tagasi vahetas mees töökohta. Lubati häid tingimusi ja väärilist palka, aga tegelikkuses oli kõik teisiti. Uus töökoht osutus halvemaks kui eelmine, ja nüüd süüdistab mees mind kõiges.

– Tahtsid, et vahetaksin töökohta? Sa said, mis soovisid. Rahul? – ütleb ta igal võimalikul hetkel.

Aga kes oleks teadnud, et nii juhtub? Tahtsin lihtsalt, et ta areneks, otsisin meie perele paremat elu. Mitte keegi ei osanud ette näha, et uuel töökohal on olukord selline. Jah, praegu on meil rahaliselt väga raske. Praktiliselt kõik kulud katame minu palgaga, sest tema palka on juba mitu kuud viivitatud.

Enne seda läks mu telefon katki. Parandus läheks maksma peaaegu sama palju, kui uue ostmine. Kuna rahaolud olid kehvad, otsustasime mõneks ajaks telefoni ostmise edasi lükata. Kasutasin paar kuud vana tahvelarvutit, aga hiljem tuli see pantida, nagu ka peaaegu kõik mu kullast ehted, sest raha oli hädasti tarvis. Muide, mehe asju me ei pantinud, ainult minu omad.

Mu noorem õde andis mulle oma vana telefoni, mida ma sain ajutiselt kasutada. Olen andnud endast kõik, et mu pere ei tunneks nälga. Jah, mees töötab ka, leiab vahel lisatöid, aga teeb seda üsna vastumeelselt, vahel isegi peale käimisega.

Hiljuti mainis mu õe mees, et ta tellis 8. märtsi kingituseks viimase mudeli iPhone’i. Häbiga pean tunnistama, et tundsin kadedust.

Nemad elavad üürikorteris, nagu meiegi, aga õde suudab oma meest ümber sõrme keerata. Ta on tema nimel valmis kõike tegema: õhtuti töötab taksojuhina, käib komandeeringutes, panustab raha kõrvale, hellitab teda kõiges. Tema palk – see on ainult tema oma. Eelmisel aastal käis ta poes ja ostis lihtsalt omale uue kasuka, sest tahtis.

– Mille eest me elame, sööme ja üüri maksame – see kõik on mehe mure, – leiab ta.

Õde – kaunitar. Kulutab kõik oma raha iseenda peale: ripsmed, maniküür, kulmud, juuksed, riided ja igasugused muud naiselikud asjad. Tema kõrval tunnen end nagu kole ja lohakas naine. Ei mäletagi, millal viimati juuksuris käisin, rääkimata maniküürist.

Mul on nii valus, et püüan kõike investeerida perre, aga mees ei too kunagi koju midagi ekstra. Kõikidele lisatöökohtade ja töökoha vahetamise asjadele pean teda veenma.

Äsja sain palga kätte, ja mees vihjas taas, et eluaseme ja toidu eest tuleb ilmselt taas minu rahadega maksta. On kurb, et ta ei pinguta üldse, ei tee peaaegu midagi pere heaks.

– Sa ju tead, et rahast on praegu puudus, palki viivitatakse taas, – ütles mees, kui küsisin, mida ta mulle sünnipäevaks kingib.

Aga ise solvub, kui temal pole pühadeks mingit kingitust. Proovin alati kuidagi talle rõõmu valmistada, kinkida mõne meeldiva pisiasja.

Ma ei oota, et mees kingiks mulle uue telefoni või mõne muu kalli kingituse, sest võib valmistada kellelegi rõõmu ka ilma suurte kulutusteta, kuid tundub, et mees seda ei mõista.

Mõtlesin, et meil on ajutised raskused, aga nüüd selgub, et need on püsivad. Olen proovinud mehest rääkida, oleme isegi tülitsenud, tema aga laiutab vaid käsi ja ütleb, et palka viivitatakse, et tema ei saa midagi teha.

– Aga kui meil oleks lapsi, kuidas me siis ots-otsaga kokku tuleksime? – küsisin.

Vaadates oma õde, tunnen sellist kadedust, et endalgi hakkab halb olla. Pole kunagi sellist tunnet tundnud, aga nüüd on lihtsalt vastik. Näen, kuidas mees teeb tema heaks kõike, kannab teda kätele, ostab igasuguseid asju ja kingib kalleid kingitusi, aga mina kasutan juba peaaegu aasta õe vana telefoni.

Miks paljud naised elavad nagu minu õde? Kas neil lihtsalt veab elus? Või on need sellised mehed? Miks mõnedel õnnestub vaat et ainult ripsmeid plaksutada ja kõik saab korda, aga minu elu on nii sünge?