Üksildane kalur jättis igal õhtul kai servale leivapalukese – see, mida ta ühel päeval nägi, muutis tema elu igaveseks

Vana kai väikeses kalurikülas oli juba ammu ajahambast puretud. Puit prägises jalgade all ja roostes laternad virvendasid vaevumärgatavalt kogunevas hämaruses. Igal õhtul, alati samal kellaajal, jalutas sinna Henri – vaikne kalur, keda tundsid kõik, kuid kellega rääkimist välditi. Ta elas üksinda, tema paat oli vana ning võrgud väsinud ja kulunud. Kuid üks asi jäi alati muutumatuks: enne kui ta kailt lahkus, asetas ta alati lauaäärele tükikese leiba.

Keegi ei teadnud, miks ta seda teeb. Ühed arvasid, et see on ammune uskumus, teised ütlesid, et nii toitis ta kajakaid. Kuid Henri ise ei rääkinud sellest kellelegi. Ta jättis leiva maha ja kadus pimedusse.

Aastaid möödusid sedamoodi, kuni ühel õhtul juhtus midagi, mis muutis kõik.

Sellel õhtul tuli Henri taas kai peale, nagu ikka. Meri oli vaikne, lained loksusid laisalt vaiade ümber. Ta pani leivapalukese tavapärasele kohale ja valmistus minema, kuid üks liigutus vees jäi talle silma. Midagi tumedat liikus lauaplaatide vahel, ja siis nägi ta teda – pisikest tüdrukut, kelle silmad olid suured ja hirmunud. Ta istus kai alumisel platvormil, värisedes külmast ja kügaras otsekui väike hüljes.

Henri tardus. Tüdruk oli kõhn, tema riided läbi vettinud ja määrdunud. Ta ei teadnud, kust tüdruk tuli ega kui kaua ta seal oli olnud, kuid üks asi oli selge – ta vajas abi.

– Oled siin üksi? – küsis Henri vaikselt.

Tüdruk noogutas. Ta vaatas leiba, mille Henri just asetanud oli, kuid ei liikunud selle poole. Henri laskus ettevaatlikult põlvili ja lükkas leivatüki tüdruku poole. Tüdruk vaatas teda tükimat aega, haaras siis leiva ja asus seda ahnelt sööma.

Sellel ööl ei läinud Henri üksinda koju. Ta võttis tüdruku kaasa, andis talle kuivad riided ja kuuma teed. Tüdruk rääkis vähe, kuid sellest, mis ta rääkis, sai Henri aru, et tüdruku ema oli ammu surnud, ja isa, kes oli olnud kalur, oli kord ookeanile sõitnud ega kunagi tagasi tulnud. Sellest ajast saadik oli tüdruk elanud omaette – peidus, otsides süüa ja peljates inimesi. Ja kogu selle aja leidus keegi, kes jättis kai peale leiba…

Henri tundis, kuidas midagi sooja ja pehmet tärkas tema sees. Kogu selle aja oli ta arvanud, et toidab lihtsalt kajakaid või avaldab austust minevikule. Kuid tegelikult ta päästis kellegi. Keegi oli seal, pimeduses, keegi ootas ja lootis, et homme ilmub jälle leivapaluke.

Selle hetkest ei vedelenud enam kaldaäärse majakese aknas üksik valgus. Nüüd oli Henril põhjus naasta koju mitte ainult kalasaagiga, vaid ka naeratusega. Ja igal õhtul, kui ta jälle kai poole jalutas, ei jätnud ta enam leibapala maha – ta hoidis väikest kätt oma peos.