Vanamees elas lagunenud majas ja keeldus lahkumast – ta ootas oma sõbra tagasitulekut, kes oli kadunud palju aastaid tagasi
Maja asus küla äärealal, viltu vajunud, katkiste akendega ja katusega, mis oli ammu oma terviklikkuse kaotanud. Külaelanikud olid mitmeid kordi pakkunud vanale Anrile, et ta koliks – sugulaste juurde, hooldekodusse, või kuhu iganes, et ta ei peaks nii üksinda, tuulte poolt läbi puhutavas külmas majas elama. Aga ta keeldus alati. “Ta tuleb tagasi, ja ma pean olema siin,” – ütles ta, ning tema hääles polnud kahtlustki.
Anri oli elanud üksinda palju aastaid, aga kunagi oli tal olnud sõber – koer nimega Bastian. Nad leidsid teineteist juhuslikult. Palju aastaid tagasi, ühel talvepäeval, kuulis Anri nõrka kiunumist veranda alt. Seal, lume sees, oli end kerra tõmmanud üks kutsikas – värisev, näljane, silmad täis hirmu. Anri viis ta tuppa, andis talle süüa, soojendas teda, ja sellest päevast alates olid nad lahutamatud. Bastian ei olnud pelgalt koer – ta oli elu mõte mehele, keda ammu enam keegi ei oodanud ega kutsunud.
Aastad möödusid ja Bastian oli alati Anri kõrval. Ta saatis meest poodi, ootas veranda juures, kui Anri naasis naabrite juurest, ning õhtuti heitis ta tema jalgade juurde, kuulates vaikselt peremehe häält. Kuid ühel suvepäeval läks koer ära – ja ei tulnudki tagasi. Anri otsis teda kõikjal. Küsis inimestelt, käis naaberkülades, jättis maja juurde toitu, lootes, et Bastian leiab tee tagasi koju. Aga koer oli justkui õhku haihtunud.
Sellest hetkest oli möödunud palju aastaid, kuid Anri ei loobunud lootmast. Ta keeldus lahkumast oma kodust, kuna oli kindel: ühel päeval Bastian naaseb, väsinuna, vanana, aga leiab tee koju. Ja siis ootab Anri teda, nagu ta on oodanud kõik need aastad.
Naabrid lõpetasid tema ära veenmise. Nad tõid talle süüa, aitasid nii palju kui võimalik, aga keegi ei üritanud teda enam ümber veenda. Anri oli muutunud selle paiga osaks – sama vana kui maja, sama muutumatu kui tema usk.
Aastad tegid oma töö. Talved muutusid tema jaoks üha raskemaks, aga ta pidas vastu. Ühel eriti kargel talvepäeval astus ta aeglaselt üle läve, vaatas tänavale, ja hetkeks tundus talle, et ta näeb kauguses tumedat kuju – siluetti, mis meenutas seda, keda ta oli nii kaua oodanud. Ta pilgutas silmi, ja kuju kadus. Lumi sadas tasa, kattes kõike valge vaibaga. Anri naeratas – esimest korda üle pika aja. Ta ei kartnud, sest teadis: tal oli õigus, ootamine ei olnud asjata.
Mõni päev hiljem leidsid naabrid ta istumas maja ees trepil. Tema silmad olid suletud, nägu rahulik. Ta hoidis käes vana, kulunud nahkset kaelarihma – see sama, mis kord oli kuulunud Bastianile.
Anri ei lahkunudki kunagi oma kodust. Ent võib-olla, kuskil teises reaalsuses, kus pole aega ega vahemaid, kohtus ta siiski oma sõbraga. Seal, kus talved pole külmad, kus sammud ei kaja tühjas majas, ja vana sõber on alati lähedal, tervitades teda rõõmsalt ukse ees.
