Tõeline sõber, kes elas, armastas ja päästis…
Elas kord mees nimega Robert. Ta oli lihtne töömees, kes kogu oma elu töötas külas, armastas vaikust, loodust ja oma truud koera Saku. Barney oli temaga lapsepõlvest saadik – vanaisa kinkis talle selle väikese kutsika veel siis, kui Andrej oli poisike.
Koer kasvas koos temaga, läbis kõik rõõmud ja raskused. Sak ei olnud lihtsalt koer – ta oli tõeline sõber. Kui Robert pärast rasket tööpäeva koju naasis, oli Sak see, kes teda esimesena ukse juures tervitas, rõõmsalt saba liputades. Vihmas, lumes, kuumuses – ta oli alati tema kõrval.
Aastad möödusid ja Robert vananes. Ja Sak samuti. Kord krapsakas ja väsimatu kutsikas muutus halliks ja aeglaseks koeraks. Nüüd ta ei jooksnud enam hoovis nii elavalt, kuid lamas ikka sama truult peremehe jalgade juures, kuulates tähelepanelikult tema mõtteid.
Ühel päeval juhtus külas õnnetus – puhkes tulekahju. Tuli haaras kiiresti vana Roberti maja ja kui ta ärkas, oli toad juba tihedat suitsu täis. Meeleheitlikult väljapääsu otsides kuulis ta äkki Saku läbistavat haukumist. Koer vudis tema voodi ääres ning tõmbas teda varukast, justkui kutsudes kaasa.
Robert, lämbudes, järgnes Sakule, kes hoolimata vanusest, kindlalt läbi leekide teed leidis. Kui nad välja pääsesid, oli vana maja juba leekides. Robert kukkus maapinnale, köhides, ja Sak heitis tema kõrvale, toppides oma märja nina tema pihku.
Inimesed jooksid appi karjete peale, keegi tõi vett, keegi üritas aidata. Robert päästeti, kuid tema vana sõber heitis väsinult tema kõrvale. Sak andis kõik, mis tal oli – oma viimased jõuvarud, et peremees tulest välja viia ja päästa tema elu.
Sellest ajast alates seisis uue maja lävel, mille Robert ajapikku ehitas, väike kivike. Sellele oli ta ise raiunud: “Siin lebab Sak – truu sõber, kes elas, armastas ja päästis”.
