Mees otsis peale õnnetust reanimatsioonis oma naist, aga leidis koridorist poisi, kes oli samuti oma pere kaotanud
Martin ei mäletanud, kuidas ta haiglasse jõudis. Kõik, mis tal mälus oli, oli päästeteenistuse kõne ja kolm sõna, mis pahupidi pöörasid ta maailma: «Õnnetus. Tõsine. Tulge». Ta tormas kogemata vastuvõttu, ütles Claire’i nime — ja talle öeldi, et mingu kolmandale korrusele, reanimatsiooni.
Steriilses haiglakoridoris oli tunda antiseptiku ja meeleheite lõhna. Martin jooksis ühest uksest teise, püüdes leida kedagi, kes räägiks talle naise seisundist. Arstid kõndisid mööda, hõivatud oma kiirete asjadega, õed lubasid, et «arst tuleb peagi». Keegi ei peatunud.
Just siis ta märkas poissi.
Laps istus plasttoolil, jalad rippumas, mis ei ulatunud maani. Umbes seitse-kaheksa aastane, sassis blondide juustega ja tühja pilguga, mis oli suunatud vastasseina. Tema särgil oli näha vereplekke ja ta hoidis käes väikest kulunud karvase koera mänguasja, mis oli ajaga kohati tumedaks muutunud.
Martin istus kõrvale. Mõnel teisel päeval oleks ta poisist mööda kõndinud, täielikult oma muredes kinni. Aga selle üksiku lapse juures oli midagi, mis puudutas ta hinge.
«Tere», — ütles ta vaikselt. — «Oled sa siin üksi?»
Poiss pööras aeglaselt pead. Tema silmad, talvised hallid, tundusid ebaloomulikult täiskasvanulikud.
«Jah», — vastas ta pärast pikka pausi. — «Nüüd olen».
See lihtne «nüüd» võttis Martinit rohkem kui miski muu.
«Minu nimi on Martin. Kuidas sinu nimi on?»
«Thomas. See oli ema», — poiss viipas reanimatsiooni uksele. — «Ja isa. Me sõitsime vanaema juurest koju.»
Martin tundis, kuidas tema kurgus tekkis klomp. Õnnetus. Sama õnnetus. Sama tee, kus tema Claire…
«Minu naine on ka seal», — ütles ta, üllatudes, kui rahulikult kõlas ta hääl. — «Kas sa oled arstidega rääkinud?»
Thomas raputas pead.
«Sotsiaaltöötaja käis. Ta ütles, et tuleb tagasi. Aga ta ei tulnud».
Sel hetkel avanes reanimatsiooni uks ja välja astus väsinud arst rohelises kirurgiriietuses. Ta vaatas ringi ja astus nende juurde.
«Olete Claire’i lähedane?» — küsis arst Martinilt.
«Olen abikaasa. Kuidas tal on?»
«Seisund on stabiliseerunud. Mitmed luumurrud, põrutus, aga elutähtsad organid on terved. Tal läks hästi».
Hästi. Martin tundis, kuidas miski tema sees sulab ja ta mõistis, kui pingul ta oli olnud. Claire oli elus. Ta jääb ellu.
Ta pöördus Thomase poole, kes vaatas arsti suurte silmadega.
«Doktor, aga selle poisi vanemad… kas nemad on ka reanimatsioonis?»
Arst pööras pilgu lapsele ja tema ilme muutus. Ta laskus Thomase ette põlvili.
«Sa oled Thomas, eks? Sotsiaaltöötaja on juba teel. Mul on väga kahju, aga sinu vanemad… Arstid tegid kõik, mis nad suutsid».
Koridoris valitses kõrvulukustav vaikus. Poiss ei nutnud. Ta lihtsalt pigistas oma mängukoera kõvemini.
Martin pani mõtlemata käe lapse õlale. Tema peas vasardas mõte: «See oleks võinud olla tema. See oleks võinud olla Claire».
«Kas ma võin jääda tema juurde, kuni sotsiaaltöötaja tuleb?» — küsis ta arstilt.
Viimane noogutas ja lahkus, jättes nad kahekesi tühja koridori.
«Sul on tore koer», — ütles Martin pärast pikka vaikust.
«See on Bruno», — vastas Thomas vaikselt. — «Isa kinkis».
Kolm kuud hiljem allkirjastasid Martin ja Claire ajutise eestkoste dokumendid. Thomas kolis nende juurde — alguses nädalavahetuseks, siis nädalaks, ja lõpuks igaveseks.
Bruno magas endiselt tema voodis. Öökapil seisis foto — poiss ja tema vanemad, naeratades järve taustal.
Mõnikord juhuslik kohtumine haiglakoridoris muudab mitte ühe, vaid mitu elu. Ja nende saatuseteedesse
