Naine tervitab igal õhtul rongijaamas viimast bussi, lootuses seal kohata oma ekspeditsioonil kaduma läinud abikaasat

Viimane buss saabub väikeses Lindau linnakeses keskvaksalisse täpselt kell 22:47. Juba kaks aastat ja neli kuud seisab Eleonora perroonil, kui bussi uksed avanevad ja reisijad, haigutades, astuvad astmetelt alla. Igal õhtul uurib ta hoolikalt väljuvate inimeste nägusid ja tema silmis — tuhmuv, ent siiani teda mitte jätnud lootus.

Eleonora lugu sai alguse ajast, mil tema abikaasa Markus, tuntud geoloog, suundus ekspeditsioonile Põhja-Norra mägedesse. Tavaline uurimistöö, nagu kümneid teisi nende viieteistkümneaastase abielu jooksul. “Kolme nädala pärast olen tagasi, — ütles ta hüvastijätuks, suudeldes Eleonorat. — Toon sulle killukese miljonite aastate vanusest kivimist.”

Nelja teadlase rühm jäi kadunuks äkilise laviini tagajärjel. Kaks neist leiti — kahjuks juba elu märkideta. Markust ja tema kolleegi Andreast otsiti enam kui kuu aega. Ametlik versioon oli, et nad tõenäoliselt kukkusid kaljulõhesse, kuid nende kehasid ei leitud.
Eleonora keeldus uskumast, et Markus suri. “Ta on liiga kogenud, et sellisesse lõksu langeda,” — kordas ta sõpradele ja sugulastele, kes aja jooksul väldivad seda teemat temaga arutamast.

Pool aastat tagasi avaldas kohalik ajaleht artikli “Lesk bussipeatuses”, nagu linnaelanikud Eleonorale hüüdnimeks andsid. Ajakirjanikule Sophie’le avas Eleonora esimest korda oma hingesaladusi: “Markus naasis alati ekspeditsioonidelt viimase bussiga. Ta ütles, et talle meeldib aknast uinuvaid linnu vaadata. Kui ta on elus, kui tal õnnestus pääseda — tuleb ta just nii tagasi.”
Küsimusele, miks ta on nii kindel, et abikaasa võib olla elus, näitas Eleonora kummalist postkaarti, mis oli saabunud kaheksa kuud pärast tragöödiat. Sellel oli kujutatud Norra fjord ja teisele poolele oli kirjutatud vaid üks lause, mille käekiri oli piinavalt sarnane Markuse omaga: “Lootus sureb viimasena”. Postkaart saadeti välja väikesest Põhja-Norra külast, kuid politsei uurimine ei andnud tulemusi.
Charlotte, Eleonora õde, püüdis teda veenda pöörduma psühholoogi poole. “Sa hävitad oma elu, klammerdudes viirastuse külge,” — ütles ta. Vastuseks sai ta vaid kurva naeratuse ja muutumatu lause: “Armastusel pole tähtaja lõppu.”

Eile õhtul ilmus perroonile hallipäine mees. Ta seisis kaua eemal, jälgides Eleonorat, kes tervitas taas saabuvat bussi. See oli Thomas, Markuse parim sõber. Kogu oma julguse kokku võtnud, astus ta naise juurde.

“Eleonora, ma pean sulle midagi rääkima. Selle postkaardi… Markus palus mul see saata, kui temaga midagi juhtub. See oli tema idee — jätta mulle mitu sellist postkaarti erinevatest kohtadest. Ta soovis, et sa alati usuksid, et lootus jääb alles.”
Naine tardus, vaadates teda suurte lahtiste silmadega. Siis noogutas ta aeglaselt.

“Ma tean, Thomas. Ma aimasin seda juba aasta tagasi. Aga tead… nende kahe aastaga olen ma aru saanud ühest olulisest asjast. Me elasime Markusega koos viisteist aastat, kuid alles siin, sellel perroonil, mõistsin, kui sügavalt ma teda armastasin. Ja armastan siiani.”
Täna õhtul on Eleonora jälle perroonil. Kuid nüüd väljub ta mitte viirastust tervitama, vaid truudusele oma tundele, mis osutus tugevamaks kui surm. Ja igas saabuvas bussis näeb ta killukest sellest elust, mille tema ja Markus koos üles ehitasid. Elust, mis kestab, ükskõik mis.