Päev, mil mu lapselaps mind esmakordselt “emaks” kutsus: hooldaja teekond tõelise armastuseni

Ma ei arvanud kunagi, et kuulen seda sõna enda suunas veel kord.

Aastaid tagasi, kui mu lapsed olid veel väikesed, kõlas «emme» meie kodus iga päev. Algul ebaleva pobinana, siis nõudliku karjena ja hiljem – kapriiside, palvete ja isegi etteheidete noodiga. Aga lapsed kasvasid suureks, lendasid välja, ja minu kodu täitis vaikus.

Kui mu pojale sündis tütar, ei osanud ma oodata, et mõne aasta pärast olen ma talle mitte ainult vanaema, vaid ainus inimene, kes suudab teda kasvatada. Pärast tragöödiat, mis võttis ta vanemad, otsustasin ma ta enda juurde võtta, hoolimata vanusest, väsimusest ja kahtlustest, mis mind pikkadel öödel vaevasid.

Algul oli kõik keeruline. Tüdruk oli alles kolmeaastane, aga juba mõistis ta, et tema maailm oli kokku varisenud. Ta ei nutnud, ei küsinud, kus on ema ja isa, vaid sulgus endasse. Tema suurtes silmades peegeldus mingi lapselik kurbus, mis hirmutas mind värisema. Ta ei tahtnud süüa, uinus alles pärast pikka kiigutamist ja ka õues hoidis teistest lastest eemale.

Ma ei teadnud, kuidas sulatada jääd tema väikeses südames. Rääkisin talle hellitavaid sõnu, valmistasin lemmiktoite, lugesin öösel muinasjutte, aga meie vahel jäi ikka nähtamatu sein.

Esimesed usalduse märgid ilmusid ootamatult: ühel õhtul tuli ta lihtsalt minu juurde, istus kõrval ja vajus ninaga mu õla vastu. Ma tundsin, kuidas tema pisikesed sõrmed mu kätt pigistasid. Siis mõistsin, et oleme õigel teel, aga tõelise kiindumuse saavutamiseks oli veel pikk tee minna.

Kuud möödusid. Õppisime üksteiselt uuesti – tema harjus uue koduga, minu häälega, sellega, et ma olen alati tema kõrval. Mina õppisin taas kannatlikkust, hoolimist, lõputut kordamist samadest fraasidest, mis last rahustavad. Harjusin olema mitte ainult vanaema, vaid see inimene, kellest nüüd sõltus tema tulevik.

Aga isegi kui ta hakkas mind usaldama, jäi üks sõna, mida ta kunagi ei öelnud. Ta teadis, kes ma olen. Ta teadis, et olen tema vanaema, ja ei proovinud mind kunagi teisiti kutsuda.

Ja siis ühel päeval, täiesti tavalisel päeval, muutus kõik.

Me tulime pargist tagasi. Ta jooksis ees, rõõmsalt hüpeldes, ja mina järgnesin talle, imetledes tema elavat nägu. Kui olime maja juurde jõudnud, pööras ta järsku ümber, naeratas laialt ja hüüdis:

— Ema, tule kiiremini!

Peatusin nagu maa külge naelutatud.

Ümbritsev maailm tardus.

Ta ei märganud mu kohmetust, vaid jätkas naermist ja lehvitas mulle käega.

Ma ei teadnud, mida öelda. Minu sees võitlesid tuhanded tunded – rõõm, armastus, hirm. Tundus, et ainult see üks sõna täitis mu rinna sellise soojusega, et ma tahtsin naerda ja nutta.

Läksin tema juurde, kummardusin, vaatasin tema selgetes silmadesse ja küsisin ettevaatlikult:

— Kas sa kutsusid mind emaks?

Ta noogutas, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi.

— Sa oledki ema, — ütles ta lihtsalt, õlgu kehitades.

Ja ma sain aru, et tema jaoks ei tähendanud see sõna midagi bioloogilist, vaid seda, kes on kõrval, kes armastab ja hoolib, kes igal päeval kontrollib, kas tema käed on soojad, kes katab teda öösel teki all ja suudleb enne magamaminekut tema pealaele.

Sellel hetkel hajusid kõik mu kahtlused. Ma ei pidanud enam mõtlema, kas saan hakkama või olen talle piisavalt hea. Tema silmis olin ma juba see, kes ma pean olema.

Võtsin ta endale lähemale ja sosistasin:

— Jah, ma olen sinu ema.

Ja sellest päevast alates ei kutsunud ta mind kunagi teisti.