Naabrid olid kindlad, et mahajäetud majas kedagi pole, kuni nad kuulsid laste hääli
Vana maja Skandinaavia tänava nurgal seisis juba kolm aastat tühjana. Kord elas siin Margaret, eakas muusikaõpetaja, aga pärast tema surma ei ilmunud pärijad kunagi välja.
Umbrohtu kasvanud aed, pleekinud kardinad ja koorunud värv fassaadil olid kohalike elanike jaoks tavapäraseks osaks maastikust saanud. Keegi ei mõelnud eriti selle mahajäetud hoone saatusele — kuni hakkasid toimuma kummalised asjad.
Esimesena märkas midagi Klara, pensionär, kelle aknad avanesid otse mahajäetud majale. Ühel õhtul tundus talle, et ühes teise korruse toas vilksatas nõrk tuli. «Ilmselt on need möödasõitvate autode tuled», — otsustas ta toona. Kuid paari päeva pärast väitis Benjamin, hilisõhtuti trennist tulev teismeline, et kuulis majast summutatud laste hääli.
Tänava elanikud hakkasid mahajäetud hoone suhtes ettevaatlikuks muutuma. Keegi arvas, et maja on noorukite kahtlasteks ajaviideteks hõivatud. Teised arvasid, et sinna on ehk elama asunud kodutud. Emma, kahe lapse ema ja kohaliku kogukonna aktivist, otsustas, et on aeg politseisse pöörduda.
Patrullpolitseinik Lukas saabus täpselt keskpäeval selgel oktoobripäeval kohale. Ta kuulas viisakalt ära murelikud naabrid, kuid tema silmis peegeldus kerge umbusaldus. «Me kontrollime, — lubas ta. — Kuid tõenäoliselt on tegemist lihtsalt hulkuvate kassidega».
Majale ringi peale tehes märkas politseinik veidi avatuna keldriakent. Taskulambi valgusesse piiludes nägi ta märke kellegi hiljutisest viibimisest: kortsus tekk, tühjad konservikarbid, küünlajupid. Eemalt sisse roomates kuulis Lukas üleval korrusel sahinat. Kriuksuvat treppi pidi üles minnes peatus ta ühe toa ukse taga, kust kostis vaikselt kellegi hääl.
See, mida ta nägi, pani tema südame kokku tõmbuma. Pooltühja toa nurgas istus noor naine vanade tekkide kuhjal. Tema nägu oli kurnatusest nälginud, kuid silmis peegeldus rahulik väärikus. Tema kõrval mängisid kaks last — umbes kuueaastane poiss ja umbes neljaaastane tüdruk — innukalt riidest valmistatud isetehtud nukkudega.
«Minu nimi on Sofia, — ütles naine vaikselt, nähes politseinikku. — Pool aastat tagasi kaotasime võlgade tõttu oma kodu. Mu abikaasa lahkus, ei suutnud raskusi taluda. Püüdsin leida tööd, kuid kahe väikese lapsega osutus see peaaegu võimatuks».
Juba samal päeval levis Sofia pere lugu üle kogu linnaosa. Emma organiseeris neile koheselt ajutise eluaseme oma külalistemajas. Lukas võttis ühendust sotsiaalteenustega. Juba õhtuks sõid Sofia lapsed kuuma õhtusööki ehtsa laua taga, mitte mahajäetud maja põrandal.
Kuid lugu ei lõppenud sellega. Naabrid, olles hämmastunud, et tõeline inimdraama käis just nende kõrval, moodustasid abikomitee. Thomas, kohalik advokaat, aitas Sofial sotsiaalelamispaberid korda ajada. Klara pakkus end laste eest valvama, kuni noor ema tööl käib. Oliveri pere andis neile üle riided, millest nende enda lapsed juba välja olid kasvanud.
Kaks kuud hiljem seisis Sofia linna poolt eraldatud väikese, aga hubase korteri uksel, hoides käest oma lapsi. Tema silmad olid täis pisaraid — mitte enam meeleheide, nagu varem, vaid lootust.
«Mõnikord on lihtsalt vaja, et sind kuulda võetaks, — ütles ta kohaliku ajalehe reporterile, — isegi kui sa ise kardad häält teha».
