Koer veetis teise öö järjest lumes oma sooja kuudi kõrval. Omanik isegi ei kujutanud ette, mis on selle põhjuseks…

Öösel kiskus pakane maa nii külmaks, et lumi krägises iga sammu all ja hingeõhk muutus kohe väikeseks aurupilveks. Martin tõusis tavapärasest varem ja piilus vaikselt aknast välja: kuupaistes nägi ta tuttavat siluetti. Tema koer, Tobi, oli otse lumes kerra tõmbunud, kuigi sealsamas seisis tugev kuut, mille põhi oli kaetud sooja õlgmatiga. See polnud esimene kord, kui Tobi kuidagi keeldus sisse minemast — näis, nagu ta valvaks midagi väljas.

Martini süda tõmbus valusalt kokku: ta hoidis oma lemmikloomast väga ja ei suutnud mõista, miks Tobi end nii külma kätte jättis. Kaks päeva tagasi oli Martin märganud, et koer pöörab regulaarselt pea eemale oma kausist. Tavaliselt oli Tobi kõva isuga, aga nüüd liputas ta ainult kergelt saba ja astus eemale. Martin arvas, et koer on haigeks jäänud, ent ei näidanud seda välja, sest püüdis alati tugev paista.

Kui hommik lõpuks kätte jõudis, läks Martin õue. Tobi tõstis õrnalt pead, nähes oma peremeest, ja liputas nõrgalt saba. Tundus, et ta rahunes, kui nägi Martinit — kuid vaatas hetkega kuudi nurga taha, kus päike ei paistnud. Martin vaatas, kuhu koer oli suunanud oma pilgu ja märkas äkki väikest tumedat laikukest: midagi liikus lumehunniku vahel. Lähemalt uurides nägi ta väsinud, kõhna kassipoega, kelle karv oli täis lumemügarikke.

Martin püüdis nähtut mõista, kui Tobi tõusis, sirutas end ja läks ettevaatlikult pisikese loomakese juurde. Ta puudutas oma ninaga kassipoega ja müksas teda õrnalt, justkui veendudes, kas kõik on korras. Martin jäi ootamatust liigutusest seotuna seisma. Veel eelmisel päeval oleks ta võinud ainult arvata, mis Tobiga juhtus, miks ta keeldub kuudis soojendamist ning julgust on tunda metsikus pakases. Nüüd aga oli kõik selge: koer oli leidnud hülge ja, ilma et oleks tal olnud võimalust teda tuppa viia, soojendas ta öö läbi oma kehaga.

Martin mäletas, kuidas ta ise kunagine teismelisena oli salaja koju viinud hüljatud kassipoja ja kuidas vanemad tol korral olid rahulolematud: „Kuhu meil on veel üht looma vaja?” Aga täiskasvanuna kahetses ta kibedalt, et lõpuks andis kassipoja naabrile. Võib-olla sellepärast kõik Martini sees karjus kaastunnet. See väike karvane tükike oleks külmudes hukkunud, kui mitte Tobi.

Kassipoega ettevaatlikult üles tõstes märkas Martin, et tal on kerged külmakahjustused ja tema silmadest peegeldus hirm. Kuid ta ei tõrkunud, kui ta ettevaatlikult vana rätiku sisse keerati. Tobi järgnes kohe, hoolikalt jälgides, et peremees leitud loomakesele kahju ei teeks. Tundus, et koera hingepõhjas põles tõeline emainstinkt (või õigemini isainstinkt): ta ei saanud abonemist külmuda lasta.

Nüüd mõistis Martin, et tema koera headus oli palju tugevam kui instinktiivne hirm külma ees. Eile veel süüdistas ta end, et ei märganud Tobi kummalise käitumise põhjuseid, kuid täna otsustas olukorra parandada. Oma kohustusi unustades viis Martin kassipoja tuppa, süütes kamina ja paigutades väikese pehme teki ja soojade riietega kaetud karpi. Tobi istus karbi küljele, pea ettepoole, nagu valvekoer oma postil.

Lähimas veterinaarkliinikus anti kassipojale esmaabi. Tõsiseid vigastusi ei avastatud — ainult tugeva alajahtumise, mida saab ravida soojuse ja hoolivusega. Tagasi sõites märkas Martin, kuidas Tobi piilus autoaknast välja, jälgides endiselt väikest päästetud olendit, kes oli korvis lebamas. Muidugi ei suuda koer kunagi mõista inimese sõnu „vastutus” ja „kohustus”. Kuid ta teadis täpselt, mida tähendas mitte jätta hätta norgus olevat.

Naastes lülitas Martin elutoas soojapuhuri sisse ja pani kasti diivani kõrvale. Tobi, nähes, et kassipoeg on kindlalt teki sees, sirutas end mõnuga ja läks lõpuks oma kuuti. Seekord puges ta sisse, hindades täielikult õlgmati soojust ja tuule puudumist. Martin vaatas mõtlikult, kuidas koer kerra tõmbub, ja tundis, kuidas tema süda tänulikkusest kokku tõmbub: nii õpetavad loomad meid ilma sõnadeta inimlikkusele.

Õhtuks tugevnes torm ja tuul ulgus ümber aia, kuid nüüd ei tundnud Martin muret. Ta teadis, et majas oli päästetud väike elu ja kuuti oli just sisse astunud tema rahutu kangelane, lõpetades oma öise vahetuse külmas. Tobi näitas, et olla tugev tähendab mitte jätta nõrka teadmatusse, isegi kui ise pead loobuma mugavusest ja turvalisusest. Ja enam ei olnud tähtis, et kõik need mõtted tekkisid inimeses, kes oleks pidanud ammu teadma koerte truudusest. Lõppude lõpuks ei ole headuse jaoks kunagi liiga hilja, ja tõeline truudus ei vaja sõnu — see lihtsalt elab sees, kui tõeline ime, mis annab lootust ja elu, seal, kus arvatakse valitsevat ainult külma.