Ema saatus – oodata oma lapsi
Hommik oli rahulik ja pilvine: hallid pilved kattisid taevast ning tundus, justkui kogu maailm oleks korraga otsustanud aeglustada. Anna istus aknal, hoides käes jahtunud tassi teed, kuid ei märganud, et jook oli ammu kaotanud oma aroomi ja sooja. Tema mõtted olid hõivatud ühe asjaga: «Millal nad ometigi tulevad?» Nõrk valgus peegeldus vanades puidust raamides ja hetkeks tundus Annale, et need ei ole lihtsalt varjud klaasil, vaid mineviku piirjooned, vilksatamas tema silme ees.
Ta ootas alati oma lapsi. Alguses, palju aastaid tagasi, lugedes päevi ja nädalaid kannatamatult, kui tema kõhus hakkas arenema uus elu. Seda rõõmsat ootustunnet ei saa millegagi võrrelda. Laps kasvas ja Anna ootas hetke, mil saaks teda oma südame all tunda. Nauding kergetest tõugetest rinnal segunes hirmu ja vaimustusega: milline ta sünnib? Kas ta on terve? Kas Anna suudab talle kõike vajalikku anda?
Siis algas uus aeg – see hetk, mil, saates oma esmasündinu ja siis noorema käest kinni kooli, vaatas Anna neile iga kord südamekloppimisega järele. Niipea, kui laste figuurid kadusid raske kooliukse taha, hakkas ta ootama helistamist, ootama nende tagasitulekut, ootama lugusid esimesest klassist, karmist õpetajast ja uutest sõpradest. Justkui jagunes elu kaheks osaks: enne kui lapsed tagasi tulid ja pärast. Rõõm nende uksele ilmumisest oli hindamatu kingitus tundide ärevuse ja pingelise üksinduse eest.
Kui lapsed suureks kasvasid, arvas Anna, et õpib neid ilma hirmuta lahti laskma, sest nad ei ole enam väiksed. Kuid kõik osutus keerulisemaks: ülikoolid olid teistes linnades ja mõnikord ka teistes riikides. Siis muutus ootamine veelgi kestvamaks ja valulikumaks. Ta piilus regulaarselt telefoni, lootes kuulda tuttavat häält. Ja iga kord, kui telefon helises, jättis süda rõõmsalt sammu vahele lootuses: «Need on nemad, neil on kõik hästi, neil on aega minuga rääkida».
Aastatega leppis Anna järk-järgult sellega, et ootamine ei ole mitte karistus, vaid võib-olla tema elus kõige olulisem missioon. Koos abikaasaga unistasid nad, et ühel päeval täitub kodu lastelastega ning perereed toovad tagasi selle käratseva rõõmu, mida toovad lapsed. Kuid mees lahkus elust varem ja suures korteris jäi Anna üksi, jätkates armastuse hoidmist kõigi vastu, kes ei saanud lähedal olla. Nüüd ka lastelaste ilmumine ukse ette oli haruldane – nad olid hõivatud argipäevade ja muredega, nad ilmusid kui külalised teistest maailmadest. Ja ometi Anna ootas: pole oluline, kui vanad nad on, nad jäävad tema lasteks, tema lootuseks ja tähenduseks.
Ta meenutas, kuidas mõned aastad tagasi tema tütar Emma töötas terve hooaja välismaal, peaaegu ühendust võtmata. Iga õhtu aknaluuke sulgedes mõtles Anna: «Oleks et ta homme helistaks!» Ja ükskord hilja õhtul kuulis ta telefoni vibratsiooni: «Ema, ma igatsesin kodu järele nii väga…» – ütles tütar. Sel hetkel tundis Anna nii palju rõõmu, et ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Sest ema olemine tähendab ka ühe lühikese kõne üle rõõmustamist, kuna ootad seda kogu südamega.
Nüüd, istudes tugitoolis akna ees, keris Anna peas korduvalt kangast sajad mälestused sellest, kuidas tema poeg Lukas lapsena palus tal ust mitte sulgeda enne tema saabumist, kuna soovis näha ema naeratamas ukse peal. Või kuidas Emma, sõprade juurde joostes, karjus kaugelt: «Emme, ma tulen tagasi täpselt kell kaheksa, ära muretse!» – kuid ei tulnud kunagi täpselt õigel ajal ning Anna ei suutnud tema peale kunagi pahandada. Igale hilinemisele järgnesid kallistused ja loendamatud vabandused selle kohta, miks ta hiljaks jäi.
Täna oli eriline päev. Lapsed, kes olid ammu kodulinnast lahkunud, lubasid tulla. Anna püüdis mitte liiga palju oodata: igasuguseid asju võis juhtuda – ummikud, töö, äkilised asjad. Kuid siiski hõljus süda ootusärevuses: ta asetas vaasi kimbu karikakraid, võttis välja taldrikud serviilist, mida hoidis «eriliseks juhuks». Ema jaoks on need kohtumised alati pidupäev, sest iga kord võivad need olla viimased harvade kohtumiste valguses.
Kell lõi viis ja Anna kuulis uksetaga krabinat. Tema sees justkui plahvatas rõõmu ja ärevuse tunne: «Aga kui need on naabrid? Aga kui lapsed ei saa täna tulla?» Kuid siis kuulis ta tuttavaid hääli esikus – Lukas ja Emma. Nad naeratasid, hoides käes väikest liiliate kimpu. Anna hingas sügavalt sisse ja tundis, kuidas pisarad silma tikkusid. Ükskõik, kui palju kordi lapsed ei tuleks, ema süda rõõmustab alati, nähes nende nägusid.
Tütar embas Annat nii tugevalt, justkui tahtis heakstegeda kõik need nädalad, mil ei saanud teda näha. Poeg pani paki ostudega lauale ja suudles teda põsele. Sellistel hetkedel mõistis Anna: ükski kaugus ega aastad ei suuda kustutada peamist – ta jääb alati nende emaks. Ja tema saatus on oodata ja tervitada neid ukse juures, toita neid lemmikroogadega ja saata neid teele õrna kallistuse saatel.
Las keegi ütleb, et pidev ootamine on koorem, mitte armuand. Kuid Anna teadis: ema olemine tähendab, et südames on lõputu varu armastust ja kannatust, ning peamine – kindlust, et ühel päeval astuvad lapsed taas kodu uksele, et sukelduda tema käte sooja ning mõista, et siin on nad alati oodatud.
Nii ongi: ema saatus – oodata oma lapsi. Isegi kui nad seisavad ukse peal kõigest mõned minutid, isegi kui täiskasvanud elu keerutab neid oma keerises. Ta näeb neis alati väikesi, hoovi peal jooksvate ja põhjuseta naervaid lapsi. Ja iga kord, kui tema südames tuksub armastus, avab ta ukse lootuses näha neid, keda on oodanud kogu elu.
