Mu kallis sõber, aitäh, et kinkisid mulle terve elu armastust, ustavust ja sõprust!

Hommikul ärkasin kummaliselt vaikuse peale: keegi ei kratsinud ust, ei kolistanud kausiga ega lasknud koridoris ringi nagu väike karvane torm. Kunagi arvasin, et sellised lärmakad hommikud on päeva kõige tüütum osa, aga nüüd igatsen neid naljakaid helisid nii palju, et hingamine on lausa valus. Kõik ümberringi meenutab sind: su kauss, tühi ase, jäljed parketil, mida ei saa täielikult eemaldada. Kuid kõige olulisem on tühjus hinges, mida ei saa täita ühegi sõnaga.

Kirjutan seda kirja justkui sinule, mu ustav Charlie, ja samal ajal püüan jagada oma lugu kogu maailmaga. Võib-olla läheb mul nii natuke kergemaks, ja keegi, kes neid ridu loeb, mõtleb oma sõbrale, kes kord kõrval jooksis, aga nüüd ringi jalutab ainult mälestustes.

Charlie, sa ilmusid mu ellu, kui olin peaaegu laps. Ema tõi sind väikeses korvis sinise tekiga, nii hellalt pakitud nagu viiks ta tõelist kristalli. Sinu silmad, tumedad ja uudishimulikud, võlusid mind kohe, ja sa, vaevalt uuele põrandale astunud, aevastasid valjult ja hüppasid mu sülle, kergelt koerakarva lõhnaga. Unustasin kohe oma korraliku soengu ja uue kleidi: tahtsin sind ainult kallistada, nina soojadesse karvadesse peita ja tunda, kuidas su süda hullumeelselt lööb hirmust ja ootamatust avastamisest.

Sest ajast kasvasime koos. Kas mäletad meie esimesi jalutuskäike? Sa ei armastanud rihma, püüdsid välja pääseda ja jooksid tuvidele vastu. Kuidas ma siis kartsin sind kaotada! Karjusin kogu hingest ja jooksin järele, kindel, et nüüd lendad sa kuskile horisondi taha. Aga iga kord, kui sa olid mängust küllalt saanud, tulid sa tagasi, jooksid, ja niisutasid oma niiske ninaga mu peopesa, nagu öeldes: „Kõik on hästi, ma olen siin, sinu kõrval!”

Kui sain viisteist, ei saanud ma vanematega läbi. Neil rasketel päevadel olid sa minu ainus trööst. Alati rõõmus, heitsid sa ukse juurde, oodates, millal ma koolist pisarates tagasi tulen, kogu maailma peale vihane. Visasin seljakoti kõrvale ja istusin sinu kõrvale, sind embades, tundes soojust ja tingimusteta armastust, mida ei suudaks asendada ükski toetav sõna. Sa olid minu parim ravim nooruslike solvumiste ja üksildustunde vastu.

Aja jooksul muutusid asjad, mina kasvasin, ja sina kasvasid koos minuga. Läksin õppima teise linna ja iga kord, kui pühade ajal koju naasin, kuulsin su rõõmsat haukumist juba bussipeatusest. Sina, kuidagi imekombel, tundsid mu samme tuhandete teiste hulgast ära, ja niipea, kui astusin uksest sisse, keerlesid sa juba ringi, rõõmustades nagu kutsikas. Ilmselt mõistsin just siis, et selline ustavus on midagi, mida ainult koerad suudavad pakkuda.

Aastad möödusid, me elasime koos läbi kaotusi, pidusid, töövahetusi, isegi armuvalusid. Kuid sina jäid alati minu juurde, kannatlikult kuulates minu südamevalu. Keegi peale sinu ei suutnud nii sõnakuulelikult vaikida, vaadates otse silma, justkui öeldes: „Ma olen siin ja aktsepteerin sind igal moel.” Vahel tundus mulle, et su pilk mõistis paremini kui ükski sõna, kuidas ma olen väsinud või segaduses, ja see andis mulle alati jõudu.

Sinu vanadus tuli ootamatult. Alles hiljuti jooksime rõõmsalt pargis, aga juba täna tõused vaevaliselt trepist üles. Märkasin, kuidas sul hommikuti raske on tõusta, märkasin kõike, kuid ei tahtnud uskuda, et üks päev peame lahkuma. Ja siis tuli see päev, kui sain aru: aeg on halastamatu ja su süda lõpetab varsti minu kõrval tuksumise.

Kartsin seda hetke, justkui püüdes saatusest rääkida: „Veel natuke, las ta olla mu juures natuke kauem.” Aga viimane öö oli piinav nii sulle kui mulle. Istusime loomakliinikus, vaatasin, kuidas sa rahustavate ravimite all magama jäid, nägin, kuidas su silmad aeglaselt sulguvad, ja ei saanud pisaraid peatada. Ma teadsin, et nii on parem, et sul ei tuleks enam kannatada, aga tundsin end siiski reeturina, kes otsustas kõige kallima olendi saatuse.

Sellest ajast on möödunud nädalaid. Inimesed ütlevad, et valu vaibub, kuid seni tundub iga päev ilma sinuta vale. Just seepärast kirjutan seda kirja, et öelda: „Aitäh, Charlie.” Aitäh kõigi hindamatute hetkede eest: lõbusate punaste kõrvade eest, mis naljakalt hüplesid joostes, siiraste emotsioonide eest, millega mind ukse juures tervitasid, ja su kurbade silmade eest, kui ma ära läksin. Aitäh, et õpetasid mind tingimusteta austama ja armastama.

Ma tahan, et kõik, kes neid ridu loevad, mõistaksid: koer ei ole lihtsalt lemmikloom, vaid sõber ja pere, kes annab meile palju rohkem, kui me saame talle anda. Sinu armastus, rõõm ja valmisolek rahustada ainuüksi pilguga – see on suurim kingitus, mille ma oma elus olen saanud.

Jah, sa ei ole enam füüsiliselt minuga. Kuid ma tunnen endiselt sinu kohalolekut: igas kevadises kiires, mis vaibale langeb, vaiksetes kaotustes öise vaikuse keskel, mälestustes, mis jäävad minuga igaveseks. Ja ma tean, et me ei ole enam need, kes lahkusime kliinikus: oleme igavesti ühendatud nende päevade ja aastatega, mida teineteisele kinkisime.

Aitäh, mu kallis sõber, terve elu armastuse, ustavuse ja sõpruse eest. Ma armastan sind ja armastan alati. Ja kus iganes sa praegu oled, loodan, et tunned ikka veel minu soojust, nagu mina tunnen sinu oma.