Väike orb poiss palvetab: «Issand, palun, saada mulle mu ema»… Kui äkki vaikuses valjuhääl taga hirmutab teda: «Ma tulen sulle»

Väike orb poiss põlvitas kirikus vaikuses, pisarad jooksid mööda ta nägu, kui ta anus Jumalat. «Issand, palun, saada mulle mu ema», kui äkki vaikuses valjuhääl taga hirmutas teda. «Ma tulen sulle», — ütles ta vaikselt.

Hüljatuse valu jätab armid, mida on raske sõnadega kirjeldada. Kuue aastane Alan teadis seda liiga hästi. Vastsündinuna lastekodusse jäetud, kasvas ta üles, igatsedes ema, keda ta kunagi ei tundnud. Tema noor süda klammerdus lootuse külge, ning sel päeval muutus ta palve päästmiseks kisendamiseks.

Alan pöördus aeglaselt ringi. Tema ees seisis pikk mees rangelt mustas mantlis. Tema silmad olid lahked, aga kurvad.

— Kas sa käid siin tihti? — küsis ta.

Alan noogutas, uurivalt vaadates võõrast.

— Ma kuulsin su palvet, — jätkas mees. — Miks sa tahad oma ema leida?

Poiss alandas oma pilgu, piinlikult vanu jakke kraamides.

— Sest… ma pole kunagi teda näinud. Lastekodust öeldakse, et ta hülgas mind, aga ma ei usu seda. Ma tahan tõde teada.

Mees noogutas ja ulatas käe.

— Lähme välja. Kas tahad kuuma šokolaadi?

Alan vaatas teda kõhklematult. Lastekodu hoiatas alati ohtlike inimeste eest, aga midagi selles mehes ütles, et ta ei tee kahju. Pealegi, ta oli näljane ja kuum šokolaad tundus ahvatlev.

Nad läksid külma õhku ja mees juhatas teda väiksele kohvikule nurga taga. Nad istusid akna lähedal ja Alan jõi ahnelt kuumast joogist lonksu.

— Minu nimi on Thomas, — tutvustas mees ennast. — Ma tundsin su ema.

Poiss tardus.

— Sa… sa tundsid teda? Kus ta on? Kas ta on elus?

Thomas hingas sügavalt.

— Ta oli mu õde, Alan. Ja ta ei hülganud sind.

Poiss avas silmad laialt, tema käed värisesid.

— Aga miks… miks ta pole minuga?

Thomas jooksis käega üle näo, justkui mõtteid kogudes.

— Ta oli väga noor, kui sa sündisid. Ja haige. Tal polnud muud valikut. Ta tahtis, et sa oleksid turvalises kohas, nii et jättis sind lastekodusse, lootes, et sind aidatakse.

Alan hoidis tugevalt tassi, püüdes kuuldut mõista. Süda peksis nii kõvasti, et tundus, nagu võiks seda kuulda kõik kohvikus.

— Kus ta praegu on? — ütles ta hääl värisedes.

Thomas raputas pead.

— Ta läks… kolm aastat tagasi. Haigus võitis teda.

Kuumad pisarad täitsid poisi silmad. Ta istus vaikides, vaadates tassi.

— Aga kui sa oled tema vend, siis… kas me oleme pere? — küsis ta pärast pikka vaikust.

Thomas noogutas.

— Jah, ja seetõttu ma tulin. Ma otsisin sind. Tahtsin sind enda juurde viia, kui sa soovid.

Alan vaatas teda laialt avatud silmadega. Mõte, et tal siiski on pere, et ta pole üksi selles maailmas, oli peaaegu talumatult ilus.

— Kas sa tõesti tahad mind viia? — sosistas ta.

— Jah, — vastas Thomas kindlalt. — Ma lubasin su emale, et leian sind. Kui sa oled nõus, võime koos lastekodust lahkuda.

Alan sai äkki aru, et tema palvet oli kuulda võetud. Ta ei leidnud oma ema, kuid leidis kellegi, kes oli valmis talle kodu andma.

Pisarad jooksid endiselt mööda tema põski, kuid nüüd olid need lootuse pisarad.