Eakas naine leidis metsast teadvuseta mehe. See, mis järgnes, muutis kogu tema elu

Maria elas väikeses majas küla äärel, mida ümbritses tihe mets. Tema päevad kulgesid rahulikult: aed, hoolitsemine kassi ja koera eest, õhtused jalutuskäigud tuttavatel radadel. Ta oli juba ammu harjunud üksindusega ja leidis selles isegi erilise rahu. Kuid sel päeval muutus kõik.

Varasel hommikul, kui ta läks küttepuid tooma, märkas ta midagi ebatavalist vana tamme jalamil. Lähemale minnes nägi ta teadvuseta lamavat meest. Tema nägu oli kriimustustega kaetud, riided määrdunud ja hingamine katkendlik.

— Issand, kes sa küll oled? — sosistas Maria vaikselt ja istus tema kõrvale.

Ta puudutas ettevaatlikult mehe randme — pulss oli nõrk, kuid ühtlane. Kaua mõtlemata jooksis naine käru järele ja vedas võõra raskustega oma koju. Ta soojendas teda sooja tekiga, ravis haavu ja ootas kannatlikult, kuni ta teadvusele tuleb.

Alles õhtuks hakkas mees liikuma. Silmi avades vaatas ta arusaamatuses tuba ringi ja siis vaatas Mariat.

— Kus ma olen? — tema hääl oli kähe.

— Turvalises kohas. Ma leidsin teid metsast, — vastas naine, ulatades tassi kuuma teega. — Mis teiega juhtus?

Mees vaikis. Ta püüdis midagi meenutada, kuid tema silmis oli näha segadust.

— Ma ei tea… — ütles ta lõpuks. — Ma ei mäleta midagi.

Maria ei hakanud peale käima. Ta teadis, et mõnikord naasevad mälestused järk-järgult. Lähinädalatel hoolitses ta külalise eest, toitis teda, vestles temaga, lootes, et ta mäletab vähemalt midagi endast. Mees, keda ta nimetas Erikuks, oli hoolitsuse eest tänulik. Ta aitas kodus, parandas aeda, varus küttepuid. Kuigi ta oli mälukaotuse tõttu teadmatuses, ei olnud tema käed tööd unustanud.

Kuid mõne aja pärast hakkasid külas levima kuulujutud. Naabrid said teada, et Maria oli võõra oma koju toonud, ja nad hakkasid huviga uurima, kes ta on. Lesknaine, kes harva kedagi oma koju laskis, elas nüüd sama katuse all tundmatu mehega.

— Kas sa vähemalt tead, keda sa enda juurde võtsid? — sosistas naabrinaine Klara. — Äkki on ta kurjategija!

Erik tundis neid jutte kuuldes end ebamugavalt. Ta soovis teada saada tõde enda kohta. Ühel õhtul lähenes ta Mariale.

— Ma ei saa niimoodi elada. Pean välja selgitama, kes ma olen. Võib-olla on mul pere, kes mind otsib…

Anna-Maria mõistis seda. Kuigi ta oli harjunud tema kohalolekuga, teadis ta — ta ei saa jääda.

— Ma aitan sind, — ütles ta vaikselt.

Järgmisel päeval suundusid nad lähimasse linna. Haiglas kinnitati, et mees oli tõepoolest mälu kaotanud, kuid väliselt ei olnud teda tagaotsitavaks kuulutatud. Maria pani kuulutuse üles internetti ja kohalikku lehte. Kahe päeva pärast helistati talle.

— See on minu vend! — kõne teises otsas olnud hääl värises erutusest. — Tema nimi on Daniel! Ta kadus kaks nädalat tagasi!

Mõne tunni pärast ilmus tema majja elegantse ülikonnaga mees. Ta tormas Eriku-Danieli juurde ja kallistas teda.

— Sa oled elus! Me olime hulluks minemas muretsemisest! — venna silmad olid pisaratest tulvil.

Selgus, et Daniel oli arhitekt ja läks matkama. Metsas eksis ta ära, kukkus järsult ja kaotas mälu. Tema pere otsis teda tulutult, arvates, et ta võis hukkuda.

Erik-Daniel lahkus samal päeval, kuid naasis nädal hiljem — nüüd koos venna ja tänuga. Ta ei saanud jätta tähelepanuta naist, kes ta päästis.

— Maria, tänu teile olen ma elus. Kui teid poleks olnud…

— Peamine, et sa leidsid oma pere, — naeratas ta.

Kuid sügaval oma hinges mõistis ta — tema kodu on jälle tühi. 

Aeg läks edasi, kuid mees mäletas, mida Maria tema heaks tegi. Ja aeg-ajalt külastas ta naist kingitustega.