Täna sain ma viiskümmend aastat vanaks ja äkitselt jõudis minuni üks kibe tõde
Mu tütar, Viktoria, omab suurt perekonda — kuus last, üks teise järel, ühe-kahe aastase vahega. Ta abiellus varakult ja kui ta veel õppis ning eksameid sooritas, hoidsin mina tema väikeseid. Kui lapsed olid haiged, olin samuti nende kõrval. Nüüd, tagasi vaadates, mõistan, et peaaegu kogu vastutus langes mulle ja Viktoria lihtsalt sünnitas üht last teise järel. Tunnistan, et varem see sobis mulle — mulle meeldis osaleda oma lastelaste elus, näha, kuidas nad kasvavad.
Elu kujunes nii, et varsti pärast tütre pulmi jättis mu naine mind maha. Esimese lapselapse sünd aitas mul selle kaotusega toime tulla. Seejärel tuli teine, siis kolmas… Sel ajal läksin invalidipensionile — mul on sünnist saati üks jalg teisest lühem. Nii veeresin rutiini ja unustasin täielikult, et mul on õigus ka omaenda elule.
Paar päeva tagasi oli mul kogunenud palju isiklikke asju, mida olin kuude kaupa edasi lükanud, kuna olin täielikult hõivatud lastelaste eest hoolitsemisega. Otsustasin Viktoriale öelda, et tahan koju tagasi tulla ja laseks tal ise oma lastega tegeleda. Kuid tema sõnad mõjusid mulle nagu hoop:
— Kuidas nii koju? Mul on sõbrannadega kohtumine ja mul pole kedagi, kes lastega jääks. Sa ei lähe kuskile! Istu maha ja hoolitse nende eest, sul pole nagunii midagi paremat teha. Vaata-vaata, tal on „tähised“ asjad ajada…
Ma olin rabatud. Lihtsalt pöördusin ringi ja läksin minema. Las siis ühekordselt ise saab hakkama oma lastekambaga – lõpuks ometi, tema ju need sünnitas, mitte mina!
Need sõnad puudutasid mind hingepõhjani. Teatud mõttes oli Viktorial õigus — tundub, et mul tõesti ei ole enam mingeid teisi tegemisi. Kodus ainult koristan ja pesen pesu. Olen unarusse jätnud lugemise, lõpetanud sõpradega kohtumised, sest nii palju kordi olen neist loobunud, et nad lihtsalt lõpetasid mu kutsumise. Aga ma võiksin ju pühendada vähemalt ühe päeva kuus iseendale…
Nii on märkamatult möödunud viiskümmend aastat minu elust. Aga ma olen teinud otsuse – aitab teistele elamisest. Keegi ei ela minu elu minu eest. Muidugi armastan oma lapselapsi ja aitan siis, kui see on tõesti vajalik. Kuid nüüd on aeg elada ka endale.
Olen juba otsustanud: helistan vanadele sõpradele, lähen pikale jalutuskäigule, võib-olla hakkan tegelema oma lemmikharrastusega. Sest mul on oma huvid, oma väikesed ja suured rõõmud. Ma armastan neid pisikesi, kuid ma pean hoolitsema ka enda eest – et ükski päev ei mööduks asjatult, kellegi teise varjus.
