Ema elab ainult minu ja minu laste elu ning pidevalt surub peale oma arvamust…
Olen olnud abielus 10 aastat, oleme usklik perekond kolme lapsega. Kui abiellusin, lahkusin linnast, kus ma enne momendi elasin emaga ja vanaemaga, kuid vanaema suri. Ema jäi üksi, igatses väga meie järgi, kuid tuli külla ja suutis kuidagi hakkama saada, töötas.
Mõne aasta pärast tõime ta enda juurde, kuna tal hakkas vererõhk tõusma, liigestes tekkisid valud jne. Ma ehmusin, nii et kolisime ta enda juurde. Ta nõustus. Ta oli kogu oma elu elanud emaga meheta. Rentisime talle läheduses korteri, maksame selle eest, leidsime talle töö.
Probleemiks on aga see, et ta elab ainult minu ja meie laste elu. Kui ta oli möödaminnes, oli kõik justkui normaalne. Aga nüüd on ta täiesti meie sisse sulandunud. Ma ei vaja seda, väsin temast, tunnen tema ülekontrolli ja liigset hoolitsust, tal on oma maailmavaade ja arvamus ning ta surub neid pidevalt peale mulle ja lastele (ta ei järgi usulisi seadusi).
Ma teen pidevalt midagi valesti, kasvatan lapsi valesti, talle tuleb teada kõik meie elust, küsitleb meie lapsehoidjaid pidevalt, mida me teeme. Iga aastaga meie suhted halvenevad. Oleme nii elanud juba kaua. Olen kodus muutunud ärritatavaks, kahtlen endas kui emas, tunnen pidevalt ema kohalolu.
Piirasin tema külastusi, viidates laste hõivatusele teistel päevadel. Mu abikaasat ei aktsepteeri, tundub, nagu segaks ta ema sulandumast minu ja lastega ning elamast nii, nagu oli tema varem koos oma emaga.
Korduvalt valab ta minu peale oma kannatusi ja tunnet, et teda pole vaja. Pidevalt laveerin, ei tea, kuidas end emotsionaalselt säilitada ja emaga viisakaks jääda. Mõtlen sellele kogu aeg. Ei taha teda näha ja kannatan selle pärast süütunnet. Peaaegu pärast iga telefonikõnet tunnen end kui väljapigistatud sidrun.
Ta arvab, et teen kõik üleliialt suureks, aga tema lihtsalt armastab mind väga. Püüan olla hea, kuid tunnen, et lähen hulluks.
Praegu plaanime kolida teise riiki mu abikaasa töö tõttu. Ühelt poolt näen selles päästmist, kuid teiselt poolt tunnen kahju emast, et jätan ta siia. Aga tema läheduses elamine pole enam võimalik, parem teises linnas, riigis, et ta saaks vaid külastada, mitte meiega “seguneda”.
Palun nõu: kas on õige, et kolin ja jätan ta maha, ning isegi soovin seda, kuid temalt varjan seda? Aga mis siis, kui tal läheb halvemini ja ta vaid kannatab? Üldiselt tunnen end kohutavalt.
