Igal õhtul läks väike poiss õue vanade kiikede juurde, istus maha ja rääkis vaikselt kellegagi, keda polnud näha. Tema vanemad arvasid, et tal on lihtsalt elav kujutlusvõime, kuid selgus – kõik oli palju keerulisem, kui nad oskasid arvata

Igal õhtul suundus väike Tim vana kiige juurde hoovis, istus maha ja vestles vaikselt kellegagi, keda keegi teine ei näinud. Tema vanemad, eriti ema, arvasid, et tal on lihtsalt elav kujutlusvõime ja ta räägib kujuteldava sõbraga. Isa aga pühkis enamasti käega, kinnitades, et “lapsed alati mõtlevad midagi kummalist välja”. Kuid iga päevaga muutus see tema jaoks üha häirivamaks.

Ühel soojal suveõhtul, kui kuu valgustas hoovi külma valgusega, kuulis isa Oliver kummalist heli. Ta vaatas aknast välja ja nägi, kuidas poiss kriuksuval kiigel kiigutas ja kellegagi sosistas. Sõnadest ei olnud võimalik aru saada, kuid kõige hirmutavam oli see, et kui kiik liikus tagasi, vastas keegi või miski talle.

Järgmisel päeval otsustas isa pojale järele vaadata. Ta läks hoovi ja peitis end vaikselt põõsaste taha, oodates, mida ta näeb. Tim istus nagu tavaliselt kiigele ja hakkas taas rääkima:

— Kas sul on külm? — küsis ta, kõigutades oma jalgu.

Isa ihukarvad tõusid püsti, kui ta kuulis vastuseks nõrka, peaaegu sosistavat häält:

— Ei, mul on soe. Olen rõõmus, et sa tuled…

Mees tundis, kuidas tema kuklakarvad tõusid püsti. Hääl kõlas nii tuttavalt, aga ta ei suutnud aru saada, kust see oli. See sama pehme, veniv toon, millega rääkis tema vanem poeg, kes kadus aastaid tagasi jäljetult. Ta mäletas seda häält…

— Miks sa eile ei tulnud? — sosistas hääl taas.

— Isa ei lubanud, — vastas Tim vaikselt.

Isa süda tõmbus kokku. Ta ei suutnud seda uskuda, aga see vestlus oli reaalne. Mees kogus julgust ja astus ettevaatlikult lähemale.

— Tim, kellega sa räägid? — küsis ta, püüdes oma häält mitte värisema jätta.

Poiss pöördus tema poole tõsise näoga.

— See on ju Väike Lukas, isa. Kas sa siis ei näe?

Isa tundis, kuidas maa tema jalgade alt kadus. Väike Lukas — nii nime kanti tema vanemat poega, kes kadus kümme aastat tagasi. Keegi ei olnud kunagi nooremale pojale vennast rääkinud, kuna pere püüdis unustada seda traagikat. Mees istus poisi kõrvale ja küsis väriseva häälega:

— Lukas… sa… kus sa oled kogu see aeg olnud?

Kiiged hakkasid aeglaselt kiikuma ja äkitselt pühkis tugev külm tuuleiil üle hoovi. Hääl, nüüd selgem, sosistas:

— Ma olen ikka veel siin, isa. Ma ei lahkunud kunagi. Sa lihtsalt ei vaadanud õigesse kohta.

Mehe silmad täitusid pisaratega. Kogu see aeg elas ta majas, mõistmata, et keegi tema minevikust ei jätnud teda maha. Ta ei saanud enam tõde enda eest varjata. Võib-olla ei lahkunud Väike Lukas kunagi, võib-olla jäi ta lihtsalt maailmade vahele kinni, ja noorem poeg oli ainus, kes suutis teda näha.

Sellest päevast alates hakkas isa oma lapse uskuma. Ta ei keelanud enam poisil kiikedele minna. Selle asemel istus ta poisi kõrvale, kuulates ja ehk lootuses kunagi näha seda, mis oli täiskasvanute silmadele varjatud, kuid laste südamele avatud.