Viieaastane tüdruk kadus igal õhtul kuhugi. Isa oli mures ja otsustas teda jälitada ning nähtust nutta

Viiendal päeval, kui Ann jälle kohe pärast õhtusööki majast välja lipsas, läks Tom kiiresti tema tuppa, seekord kindlalt otsustanud kogu tõe välja selgitada. Isa läks kiiresti üles ja ei leidnud oma tütart, hakkas kappi kapi haaval läbi vaatama. Riided olid laiali põrandal, mänguasjad vedelevad igal pool. Ta otsis ja otsis, kuid kõik oli tulutu, kuni nägi paberijuppi.

Mida see kummaline sedel tähendada võis? Tom tõstis padja üles, võttis sedeli ja hakkas lugema. “Tule majja, mis asub sinu aia taga täpselt kell 19:30. Veendu lihtsalt, et keegi sind ei jälgi.”

Mees hakkas tõsiselt muretsema. Kui ta enne arvas, et tütar lipsab välja, et kuskil aias mängida, siis nüüd jooksid külmavärinad mööda tema keha. Mis juhtus? Miks käis tema tütar kõik need päevad selles majas? Ja kes oli sedeli salapärane saatja?

Kui mees alla laskus, oli Ann juba kodus. Ta mõistis, et temaga tõe uurimine on mõttetu, ja siis jäi talle vaid üks asi teha: teda jälitada. Kuuendal päeval oli Tom valmis.

Ta ootas kannatamatult oma toas, jättes ukse irvakile, et saaks väikest Annit jälgida. Kell oli löönud seitse õhtul ja tõmbas Tomi mõtisklustest välja. Tema tütar oli juba kadunud, teda polnud kodus.

Tom jooksis tagaukse juurde, tal õnnestus näha, kuidas tüdruk kadus tema maja ees kasvavate puude vahele. Kui Tom nendest tihedatest põõsastest läbi pääses, kaotas ta Anni silmist, kuid teadis juba, millisesse majja tal vaja minna on, sest see oli sedelis märgitud. Seega polnud tütre leidmine nii raske. „Mida võiks tütar seal teha?“ küsis murelik isa endalt.

Tom hoidis hinge kinni ja lähenes ettevaatlikult majale, kuhu tema tütar nii salapäraselt kadus. Süda lõi rinnus, peopesad higistasid ärevusest. Maja nägi mahajäetud välja: seinad olid värvist koorunud, hoov oli võssakasvanud, aknad mustad, mille kaudu hädavaevalt valgust paistis. Kuid üks aken teisel korrusel kiirgas küünlavalgel nõrka valgust.

Mees hiilis maja küljele ja piilus puust tõkkes oleva ava kaudu sisse, ning nägi hämmastavat pilti. Väikeses, kuid hubase sisustusega toas istus Ann. Tema kõrval kiiktoolis oli eakas naine. Ta hoidis tüdrukut käest ja rääkis talle midagi vaikselt, aeg-ajalt silitades tema juukseid. Anni silmis peegeldus uudishimu ja naeratus kiirgas soojust.

Tom hoidis hinge kinni. Kes oli see naine? Miks tema tütar siia tuli? Ta otsustas mitte sekkuda ja veel natuke oodata. Ta nägi, kuidas vanem naine võttis juveelikarbist välja midagi läikivat — see oli medaljon. Ann võttis selle imetlusega kätte ja surus hellalt oma rinnale.

— Sa pead selle hoidma, kallis, — ütles vanaproua, tema hääl oli pehme ja lahke. — See medaljon kuulus sinu emale, kui ta oli sama väike nagu sina.

Tom tundis, kuidas pisarad silma tungisid. Ta meenutas oma naist, kes lahkus elust mõned aastad tagasi, jättes teda üksi väikese Anniga. Kunagi polnud ta kuulnud, et naisel oleks veel sugulasi ja veelgi vähem selline reliikvia.

Ta mõistis, et tema ees istus naise ammu kadunud vanaema, kellest abikaasa kunagi ei rääkinud. Tõenäoliselt oli Ann kuidagi ta leidnud ja nüüd tuli siia, et rohkem oma emast teada saada.

Tom otsustas mitte segada seda liigutavat hetke. Ta eemaldus aknast ja kõndis vaikselt koju, tundes kummalist kergendust. Järgmisel päeval, õhtusöögi ajal, küsis ta õrnalt tütrelt:

— Ann, kas sa ei tahaks, et ma tutvuksin sinu uue sõbraga?

Tüdruku silmad täitusid hirmu ja üllatusega, kuid hetke pärast ta noogutas ja ütles:

— Jah, isa. Ainult… luba, et sa ei saa kurjaks.

— Ma luban, — naeratas ta.

Järgmisel õhtul läksid nad koos aia taha majja, ja Tom kohtus lõpuks naisega, kes oli nii hoolikalt tema naise mälestust hoidnud. Tol ööl sai nende majast üks kallis inimene juurde.