Minu ema oli lukustatud kappi minu pulmatseremoonia ajal. Olime väga ärritunud, kui saime teada tõde, kes ja miks seda tegi

Minu pulmad pidid olema päev, millest unistasin terve elu. Valge kleit, lilled, muusika ja mis kõige tähtsam — minu pere kõrval. Kuid ma ei oleks kunagi suutnud ette kujutada, et see päev kujuneb müsteeriumiks, mida hakkame nädalate kaupa lahti harutama.

Kui ma astusin saali külaliste keskel, pidi minu ema Anna, nagu alati, olema minu kõrval. Kuid teda ei olnud seal. Otsustasin, et ta viibib, võib-olla kohendas meiki või kontrollis, kas kõik läheb plaanipäraselt. Siiski möödus 20 minutit, siis 30, ja teda ei olnud ikka veel näha.

Närvilisena saatsin oma nõbu Johni kõikjale kontrollima, kus vähegi võimalik. John oli inimene terava huumorimeele ja isegi pingelistes olukordades suutis ta leida sõnu, et olukorda leevendada. Aga kui ta tagasi tuli, oli ta nägu kahvatu.

“Ta… ta on kapis,” sõnas ta, kokutades iga sõna juures.

Ma tardusin, saamata aru, mida ta silmas pidas. “Kuidas kapis? Millises kapis?”

John ohkas. “Koristustarvikute sahvris. Kuulsin nõrka koputust ja kui ukse avasin, leidsin ta sealt, sidemega käte ümber ja lapp suus.”

Mul hakkas pea ringi käima. John vabastas ema kohe, ja ta ilmus saali värisedes. Tema nägu oli kahvatu, kuid ta korrutas korduvalt: “Ära peata tseremooniat minu pärast.”

Olin šokis, kuid ema nõudis, et jätkaksime. Tema sõnad: “Saame pärast selgust,” kõlasid nagu käsk. Tseremoonia möödus, kuid kogu õhtu piinas mind rahutus. Kes võis sellist teha? Ja miks?

Pärast pulmi, kui emotsioonid vaibusid, kogunesime kogu perega, et juhtunut selgitada. Ema, ikka veel jahmununa, rääkis, kuidas tundmatu maskiga inimene ründas teda, kui ta saali suunas kõndis. “Ta ei öelnud sõnagi. Lihtsalt haaras minust kinni, viis mind kappi ja lukustas. Kõik juhtus nii kiiresti.”

Algul arvasime, et see võis olla juhuslik vandaal või keegi teenindavast personalist, kuid siis märkas John kummalist detaili. “Nägin, kuidas Emma, ​​su sõbranna, läks köögi poole kohe enne, kui ema kadus,” ütles ta.

Emma oli olnud minu lähedane sõber ülikooliajast ja ma ei suutnud uskuda, et ta võiks olla kuidagi sellega seotud. Kuid kahtlused leidsid endale koha minu mõtetes.

Järgmisel päeval kutsusin Emma kohvile. Me vestlesime ja ma mainisin juhtunut. Tema reaktsioon oli kummaline — liiga närviline. Ta vältis pidevalt silmsidet ja väitis, et ei tea midagi.

See ainult süvendas minu kahtlusi. Otsustasin kontrollida saali turvakaameraid, mis hõlmasid osa sahvri lähedasest alast. Kui salvestusi vaadati, oli tõde šokeeriv.

Videolt oli näha, kuidas Emma viib mu ema saalist välja, öeldes midagi, mis teda rahustab. Siis vaatab ta ringi, surub kiirelt mu ema sahvrisse ja jookseb ära.

Ma tundsin, kuidas viha laine mind haaras. Kuid miks? Mis sundis teda seda tegema?

Kui ma Emmaga silmitsi seisin ja talle tõendid esitasin, üritas ta algul kõike eitada, kuid siis hakkas pisaraid valama. “Ma ei tahtnud, et sa Markiga abielluksid!” hüüdis ta. “Sa ei tea, kes ta tegelikult on. Ta kasutab sind ära!”

Tema sõnad vapustasid mind. Ta jätkas juttu, et Mark, minu abikaasa, olevat väidetavalt tumeda minevikuga, mida ma ei teadnud. Ta väitis, et üritas pulmi takistada, et mind “päästa”.

Ma ei teadnud, mida mõelda. Minu süda rebenes reetmise tunde vahel Emmast ja hirmust, et tema sõnad võivad tõeks osutuda.

Kui Mark sai kuulda juhtunust, oli ta rabatud. Ta kinnitas mulle, et midagi sellest, mida Emma ütles, ei ole tõsi ja et Emma võib-olla lihtsalt kadestas meie õnne.

Pärast pikki vestlusi ja faktide kontrollimist sain aru, et Emma tõesti valetas. Tema motiivid olid tingitud armukadedusest ja hirmust mind sõbrana kaotada. Me lõpetasime suhtlemise, kuid tema tegu jääb igaveseks valulikuks mälestuseks minu pulmapäevast.

Siiski õpetas see juhtum mind hindama perekonda ja neid, kes tõesti minu eest hoolitsevad. Ema, olles läbi elanud selle kohutava hetke, tuletab mulle meelde, et tõeline armastus ei ole mitte ainult abikaasade vahel, vaid ka vanemate ja laste vahel. Ta on alati minu kõrval, hoolimata kõigest.