Mu tütar väitis, et tema ema, kes lahkus pool aastat tagasi, käis teda koolis vaatamas. Olin üllatunud, kui sain tõe teada
Mu tütar ütles kord, et koolis külastas teda ema. Alguses arvasin, et see on lihtsalt lapse kujutlusvõime, viis leppida kaotusega. Kuid hiljem järgnenud sündmused raputasid mind sügavalt ja muutsid minu arusaama maailmast.
See algas umbes pool aastat pärast seda, kui mu naine lahkus meie hulgast. Mina ja mu tütar Liis õppisime elama uues reaalsuses: vaikne kodu, tühjad õhtusöögilauad, armsa hääle puudumine. Püüdsin teha kõik, et ümbritseda tütart hoolivusega, kuid tundsin siiski, et midagi on puudu. Liis, vaatamata oma noorele eale, elas seda kõike väga raskelt üle, kuid püüdis vastu pidada.
Ühel õhtul, kui kontrollisin tema kodutööd, ütles ta äkki vaikselt: „Isa, ema käis koolis.“ Ma tardusin. „Liis, mida sa silmas pead?“ küsisin rahulikuks jääda püüdes. „Ta istus minu kõrval matemaatika tunnis. Naeratas ja ütles, et kõik saab korda.“
Ma ei teadnud, mida vastata. Lapsed näevad mõnikord seda, mida täiskasvanud ei näe. Võib-olla oli see tema kujutlusvõime, mis tekkis igatsusest ja soovist ema tagasi saada. Ma kallistasin teda ja ütlesin, et see võis olla lihtsalt unenägu.
Kuid see lugu kordus. Mõne päeva pärast rääkis Liis, et ema aitas teda kontrolltöös. „Ta ütles mulle õige vastuse, isa! Ja tead mis? Õpetaja ütles, et see oli ainus ülesanne, mida keegi klassis ei lahendanud, peale minu.“
Ma hakkasin muretsema. Otsustasin rääkida klassijuhatajaga, et teada saada, kuidas Liis koolis käitub, ega õpetajad midagi kummalist märganud. Kuid õpetaja ainult kiitis tütart hoolsuse eest ja märkis, et tema tulemused mõnes aines on tõesti paranenud.
Ühel õhtul, kui sorteerisin vanu kapi asju, leidsin oma naise päeviku. Ta kirjutas sinna sageli oma mõtteid, plaane, ideid. Ma polnud valmis seda avama, kuid miski sundis mind. Ühel viimasel leheküljel lugesin: „Kui mind kunagi enam pole, olen alati Liisi kõrval. Ta peab teadma, et olen tema üle uhke ja toetan teda alati.“
Need sõnad raputasid mind. Hakkasin mõtlema, kas mu tütar tõesti tunneb ema kohalolekut. Võib-olla on see mu naise viis aidata meil kaotusega toime tulla? Tahtsin seda uurida, kuid ei teadnud, kuidas.
Ühel ööl, kui Liis juba magas, istusin köögis tassi teega ja mõtlesin kõigele. Äkki kuulsin vaikselt sahinat. See oli kerge kardina liikumine, kuigi aknad olid suletud. Mind valdas kummaline tunne – mitte hirm, vaid pigem soojus ja rahu. Hakkasin uskuma, et mu naine on tõesti siin.
Aga mind veenis lõplikult üks sündmus. Koolimessil, kus lapsed müüsid oma meisterdusi, tegi Liis ilusa kaardi kirjaga: „Isale emalt“. „Liis, mis see on?“ küsisin, püüdes aru saada. Ta naeratas kohmetult ja vastas: „Ema ütles, et oled kurb, ja palus mul teha sulle kingitus.“ Tundsin, kuidas pisarad silma kerkivad.
Hiljem, koju naastes, leidsin selle sama kaardi oma töölaualt. Selle kõrval oli väike sedel: „Ma olen alati teiega. Armastan teid mõlemaid.“
Olin šokeeritud. Sedeli käekiri oli täpselt sama, mis mu naise oma. Hoidsin tema vanu kirju ja teadsin iga tema kirjaomadust. See ei saanud olla nali ega kokkusattumus.
Sellest ajast peale hakkasin rohkem tähelepanu pöörama tütre sõnadele. Ta ei rääkinud enam ema külastustest, kuid tema naeratus ja enesekindlus muutusid säravamaks. Sain aru, et võib-olla on meie armastus tõesti tugevam, kui oskame ette kujutada, ja see ühendab meid isegi läbi nähtamatute piiride.
Juhus või midagi enamat, ma ei tea. Kuid üht asja mõistsin kindlasti: isegi kui kaotame oma lähedased, jääb nende armastus ja hool meiega igaveseks.
