Vanemaks saades sain aru, et enam kunagi ei taha abielluda

Ma olen alati olnud hea ja hoolitsev ema, hell ja ilma halbade harjumusteta… Minu lapsed on alati minu peale kindlad olnud. Mul on neid kolm: kaks poega ja tütar. Noorema poja sünnitasin 37-aastaselt, vanemate lastega on suurem vanusevahe.

Muidugi töötasin kogu elu, aga kuidagi kulutasin vähe enda peale: rohkem lastele ja kodule, mugavusele. Ma ei reisinud kuhugi, ei käinud väljas… aga nii väga tahtsin…

Enne abiellumist reisisin pidevalt ringi puhata… Ja mul polnud halb mees: ei joonud, ei suitsetanud, hoolitses kõige eest kodus… aga ta oli paras looder. 55-eluaastaks olid lapsed suureks kasvanud, ja sain aru , et enam ei taha nii elada…. Mehel oli kallis hobi – jahipidamine: kolm tõugu koera, palju püsse, pesukarud, aga mina ei saanud endale kassi lubada, sest mees ei armasta neid… Ja talle ei meeldi paljud asjad, mis meeldivad mulle.

Läksin pensionile kuus aastat tagasi septembris, , aga jätkan seal töötamist.

Ja niipea, kui sain pensionäriks, tegin kohe ettepaneku mehele lahutada ühe tingimusega – annan talle kolmetoalise korteri, jätan talle garaaži, auto, kõik kodus ja tema koerad ning relvad vahetuseks kahetoalise korteri vastu mulle… Ta nõustus, kuna selleks ajaks suhe peaaegu kadus, lapsed läksid kodust ära, ja ma ei tahtnud enam millekski midagi temaga teha…

Ja novembris üle-eelmisel aastal kolisin oma kahetoalisse korterisse… Ühe kohvriga… tühjade seintega… Ma olin nii õnnelik! Hakkasin vähehaaval remonti tegema: vahetasin sanitaartehnikat, aknaid, uksi jne…

Me lahutasime ja nüüd käin igal aastal merel, käin kontsertidel, reisin erinevatesse kohtadesse. Mul on kaks tõukoera. Lastega saan väga hästi läbi. Praegu on mul nii hea ja rahulik, arvan, et see on mu elu kõige õnnelikum aeg ja ma ei taha midagi muuta.

Ma ei taha enam abielluda…

Varsti saab mul 62 eluaastat täis. See on minu lugu ja loodan, et ei sure homme… et saaksin veel kaua nautida oma uut elu.