Mu lapsed ei tahtnud minuga suhelda viimased 10 aastat — Kuidas ma võitsin vanadusehirmu 75-aastaselt

Kui lapsed katkestavad suhte emaga, tungib valu südamesse. Viimased kümme aastat olid minu täiskasvanud lapsed minust kaugenenud. Nad helistasid harva, ja kui helistasid, siis ainult sünnipäevasoovide edastamiseks.

Alguses lõhkus see lähedusetus mind seestpoolt. Tundsin, nagu oleks keegi mu hingest tüki ära rebinud. Kuid aja jooksul õppisin reaalsust aktsepteerima. Hakkasin elama enda, mitte teiste jaoks. Ja ma tahan sulle rääkida, kuidas ma seda tegin.

Öeldakse, et „lapsed on nagu kodu, kus sa kunagi kaua ei ela“. Aastate jooksul andsin neile kogu oma armastuse, energia ja aja. Muretsesin nende probleemide pärast, analüüsisin iga ebaõnnestunud vestlust, kurvastasin, kui nad ei tahtnud minu nõu kuulda võtta. Ma olin väsinud sellest pidevast ootamisest ja pettumisest.

Ma ei kahetse ühtegi sekundit, mille ma oma lastele pühendasin. Aga ühel hetkel mõistsin, et on aeg keskenduda iseendale. Ma ei oota enam telefonikõnet, mida ei tule. Nagu keegi tark ütles: „Ootamine on nagu põud: sa loodad vihma, aga see ainult süvendab janu.“

Ühel hommikul ärkasin ja tundsin torkivat üksindust. Olin üksi. Kedagi ei huvitanud, kuidas ma oma päeva veedan. Süda täitus hirmuga. See tunne, kui triivid järve keskel ja taipad, et sinu all on lõputu tühjus, mis võib sind alla neelata, kui sa ei hakka tegutsema.

Mul oli 75 eluaastat ja pidin otsuse langetama. Mis edasi? Kogusin julgust ja läksin vanasse töökotta. See seisis seal unustatuna, täis mälestusi. Tundsin põnevust, nagu lapsepõlves. Hakkasin ehitama oma lemmikut lennukimudelit. Kolm tundi möödusid nagu hetk. Tundsin, et lõpuks on mul aega ainult iseendale.

See oli minu ärkamine. Ma pean õppima enda peale mõtlema. Alles nüüd, 75-aastaselt, sain aru, et olin terve elu teisi esikohale seadnud.

Lapsed peavad elama oma elu. Eksima, koguma kogemusi. Looduses hoolitsevad vanemad poegade eest vaid lühikest aega. Seejärel tuleb nad vabaks lasta. Kui seda ei tehta, algab võitlus ruumi pärast.

Kui mu lapsed mind jätsid, ei tähendanud see, et nad mind enam ei armasta. Nad lihtsalt pidid leidma oma tee. Ma mõistsin, et nende vajadus iseseisvuse järele on sama oluline kui minu armastus nende vastu. Ma ei saanud neid vägisi enda juurde kinni hoida.

Alguses oli raske üksindusega leppida. Soovisin, et keegi külastaks mind, küsiks, kuidas mul läheb. Kuid siis meenusid Freudi sõnad: „Kui arvad, et õnneks vajad teist inimest, oled määratud õnnetusele.“ Õnnelik saab olla ainult see, kes oskab nautida iseenda seltskonda.

Aastaid kartsin vanadust ja seda, et jään täiesti üksi. Kartsin, et ühel päeval suren üksinda. Kuid avastasin, et tõeline üksindus sünnib meie mõtetes. „Üksildane ei ole see, kellel pole sõpru, vaid see, kellel on endaga igav,“ ütles Frank Maynitz.

Hakkasin end uuesti avastama. Loen raamatuid, mille jaoks mul varem aega polnud. Jalutan kohtades, kus me kunagi koos käisime. Meisterdan, loon ja õpin uusi asju. Ma ei oota enam. Ma tegutsen.

Ma võitsin vanadusehirmu, sest õppisin elu nautima. Iga päev on minu väike võit. Ma ei karda enam seda, mida tulevik toob. Sest olenemata sellest, kas mu lapsed on minu kõrval või mitte — mul on iseennast. Ja sellest piisab.