Mehele tundus, et teises riigis saab ta palju raha teenida ja ehitada kauni maja – nagu naabril. Kuid peagi mõistis ta, et see pole elus kõige olulisem

Õue jooksis vanem tütar, 8-aastane Marii, kes oli just koolist koju jõudnud. Ta tervitas ja naeratas siiralt tädi Tiinale, seejärel läks riideid vahetama, et emale majapidamistöödes aidata.

Noorem tütar oli veel lasteaias – ta pidi koju tooma vanaema, kes alati abistas, kui vaja. Helil oli raske üksi toime tulla: kaks last, kodused toimetused ja aiatööd nõudsid palju jõudu ja aega. Kõik sellepärast, et tema mees Mart oli tööle läinud Inglismaale.

Mart rääkis pidevalt, et kodulinnas on võimatu leida head töökohta, ja kurtis pideva rahapuuduse üle. Ta otsustas, et töö välismaal aitab perel vaesusest välja tulla ja täita unistus uuest majast. Naaber oli juba ehitanud suure ja ilusa maja, töötades välismaal, ning Mart soovis oma lastele samasugust stabiilsust ja mugavust.

Lepitud oli kokku sõbraga, kes elas juba pikemat aega Londonis, ja nii suundus Mart Inglismaale õnne otsima. Kuid kohale jõudes selgus, et töökoht, mida sõber oli talle lubanud, oli juba hõivatud.

Esimesed nädalad otsis ta tulutult mingitki tööd. Lõpuks, tuttavate soovitusel, sai ta tööd tehases pakkijana. Palk oli väike ja ei vastanud tema ootustele.

Möödus kaks kuud. Mart helistas Helile ja ütles, et kavatseb koju tagasi tulla. Selle aja jooksul oli ta teeninud vaid 800 naela. Ta kurtis seljavalu, väsimuse ja raske töötingimuste üle.

Mart mõistis, et sellised töökohad pole väärt lahusolekut perest ja tema tervise rikkumist. Võõras riigis töötamine ja oma laste kasvamise mitte nägemine oli talumatu.

Heli rõõmustas uudise üle, et ta mees koju naaseb. Teda ei huvitanud ei täitumata unistus uuest majast ega väike rahasumma. Peamine oli see, et tema mees tuleb tagasi, sest ilma temata oli tal uskumatult raske. Ka lapsed igatsesid isa.

Samal ajal jõudis vanaema koju noorema lapselapsega ja hakkas kohe õhtusööki valmistama. Kõik olid näljased ja ootasid tema maitsvaid pontšikuid. Juba oli pimedaks läinud, kui Mart majja astus.

Ta hoidis käes väikest kotti ja ainult mõnda suveniiri tütardele. Mart istus diivanile ja vaatas oma peret kurva pilguga. Ta hakkas rääkima, kui raske tal oli võõral maal üksi olla ja kuidas ta mõistis, et ükski raha ei asenda talle kallite inimeste lähedust.

Vanaema pühkis pisaraid, kuulates tema siiraid sõnu, ja keeldus võtmast raha, mida ta pakkus. Ta ütles, et parem olgu see laste jaoks. Mart istus oma pere keskel ja tundis end tõeliselt õnnelikuna. Tal oli koht, kus teda armastati ja alati oodati.