Tütar ei kutsunud pulma kasuisa, kes kasvatas teda üheksandast eluaastast. Ma ei lähe ka sellele pulmale

Mu tütar valmistas mulle suure pettumuse. Ma arvasin, et ta oskab olla tänulik ja mõista fakte. 25-aastaselt peaks ta juba seda oskama. Kuid tema teod näitavad vastupidist. Ta ei kutsunud oma pulma kasuisa, minu abikaasat, kes kasvatas teda üheksandast eluaastast alates. Selle asemel kutsus ta oma bioloogilise isa, kes kõik need aastad oli talle selja pööranud. Mul ei ole sellel pulmal midagi teha.

Minu lahutus oma endise mehega oli ainult aja küsimus. Meie abielu viimased neli aastat püsisid vaid minu kannatlikkuse ja äia palvete najal, et ma veel natuke vastu peaksin. Kuid kõigel on piir, ka minu kannatlikkusel. Otsustasin oma mehest lahku minna, kui mu tütar oli seitsmeaastane.

Tema isa pani pere alati viimasele kohale. Ta tegeles lapsega ainult siis, kui oli juba kerges joobes, kuid mitte veel täiesti purjus. Vahel kadus ta mitmeks päevaks ja naastes üritas oma tõde rusikatega peale suruda.

Viimane piisk minu kannatuste karikas oli see, kui sain teada, et tal on armuke. Mõte, et leidus veel üks naine, kes sellise „kingituse“ vastu võttis, äratas mind lõplikult. Läksin lahutust sisse andma. Mu mees ei proovinudki meie peret päästa. Ta pakkis oma asjad, lõi vannitoa peegli puruks ja lahkus uhkelt.

Mu ämm, kes seni oli alati oma poja saatuse pärast nutnud, muutus äkitselt tõeliseks furiaks. Ta süüdistas mind kõiges ja üritas tütrele sisendada, et mina olin see, kes isa välja ajas, kuigi tegelikult „armastas isa teda nii väga“.

Mu tütar eelistas alati oma isa. Mina olin see, kes teda kasvatas, riidles ja sundis õppima. Isa oli haruldane külaline, kes ilmus välja ainult siis, kui oli heas tujus. Kui mees oli vihane, tegin kõik, et tütart tema eest kaitsta. Seepärast mäletas tütar oma isa peaaegu nagu muinasjutukangelast.

Lapsega oli väga raske suhelda. Mu ämm mürgitas tema mõtteid, tüdruk igatses „head isa“, kes tegelikult temast ei hoolinud. Mina aga surusin hambad risti ja võitlesin edasi. Aasta pärast ämm suri ja surve tütrele vähenes. Kuid tütre silmis oli isa endiselt kangelane ja mina olin süüdi selles, et isa temaga ei suhtle.

Kui tütar oli üheksane, kohtasin meest nimega Marko. Ta meeldis mulle väga ja armastus oli vastastikune. Kuigi kartsin teda kaotada, rääkisin talle kohe, et mu tütar ei võta teda hästi vastu ja ta peab olema valmis vaevanõudvaks suhteks.

Õnneks oli Marko järjekindel ja ei kartnud raskusi. Ta palus mu kätt ja hakkas mu tütart kasvatama nagu oma last. Tütre reaktsioon oli oodatult halb – hüsteeriahood, provokatsioonid ja konfliktid olid igapäevased. Mul oli tunne, et Marko ei pea vastu ja lahkub varsti. Kes tahaks taluda pidevaid solvanguid ja süüdistusi?

Aga ta ei lahkunud. Veel enam, ta tõstis tütre peale vaid kaks korda häält kogu nende kooselu jooksul. Ta viis teda võistlustele, tõi diskodelt koju, ostis talle riideid ja ei heitnud kunagi midagi ette. Isegi tema ülikooliõpingud maksis Marko kinni, mitte bioloogiline isa.

Kui tütar jõudis keskkooli viimastesse klassidesse, muutus ta Marko suhtes neutraalseks. Ta ei norinud enam, kuid mingit tänulikkust ei näidanud. Ma lootsin, et ta kasvab suureks ja mõistab, kui kannatlik ja hooliv oli Marko tema vastu.

Ma teadsin, et tütar kohtus aeg-ajalt oma bioloogilise isaga. Ma ei küsinud kunagi, millest nad rääkisid, kuid mu süda valutas igal tema sünnipäeval, kui ta viimase hetkeni isa kõnet ootas. Isa ei helistanud kordagi, aga tema ikka lootis. Võib-olla loodab siiani.

Kui tütar lõpetas kooli, läks ta õppima teise linna. Pärast ülikooli lõpetamist kolis ta oma poiss-sõbra juurde. Nad rääkisid pulmadest ja lõpuks teatasid oma kihlumisest.

Kui pulmad välja kuulutati, ei osanud ma arvatagi, et Markot ei kutsuta. Marko püüdis oma haavumist varjata, kuid ma nägin, kui valus see talle oli. Tütar ütles:
– Pulmas on minu isa. Kuidas sa kujutad ette, et isa ja Marko on samas ruumis? Kes tahab skandaali?

Ma vastasin talle:
– Nii et isa, kes pole sulle kunagi helistanud ega sinu heaks midagi teinud, kutsud sa pulma? Aga Marko, kes sind üles kasvatas, ei vääri kutset? Sa oled tänamatu. Mina sellele pulmale ei tule. Oma mured lahenda edaspidi oma isaga.

Tütar tahtis mulle midagi öelda, ja tema näost oli näha, et see poleks olnud midagi meeldivat. Kuid ma pöörasin ringi ja lahkusin.

Kodus üritas Marko mind veenda, et ma peaksin pulma minema – ikkagi minu ainus tütar. Kuid ma keeldusin kategooriliselt. Ta näitas mulle, millised on tema prioriteedid. Me pingutasime nii palju tema heaks, aga tema valis ikkagi oma bioloogilise isa. Las siis olla nii. Ma pesen käed puhtaks.