Minu pulmad jäid ära: ma sünnitasin poja, aga Martin abiellus selle naisega, kelle ema talle välja valis
Martini ja mina olime koos peaaegu aasta. See oli ilus ja romantiline armastus. Kuue kuu möödudes kolisin tema juurde, esitasime abieluavaldused ja määrasime pulmapäeva. Minu vanemad ootasid seda päeva väga ja valmistusid hoolega, nagu näis, ka Martini ema. Ta tundus siiralt rõõmustavat oma poja üle ja võttis mind nende perre soojalt vastu.
Martini pere lugu oli keeruline: tema isa jättis ema maha, kui Martin oli veel väike, ja läks teise naise juurde, jättes Martini ema kolme pojaga. Hiljem jättis isa ka oma teise naise koos lapsega ja abiellus uuesti.
Ühel hetkel sain teada, et olen rase. Pulmadeni oli jäänud vaid kümme päeva, ja ma otsustasin teha kõigile pulmas üllatuse, teatades oma rasedusest. Minu isa, kes on konservatiivsete vaadetega, oleks sellisest olukorrast kindlasti häiritud, kui oleks sellest varem teada saanud.
Pulmade ettevalmistused olid täies hoos: Martin aitas valida kleiti, arutas kaunistusi ja korraldas asju agentuuriga. Kõik sujus ideaalselt, kuni nädal enne pulmi, kui olime minu ema sünnipäeval, teatas Martin ootamatult, et katkestab kihluse, sest laps pole tema oma.
Need sõnad šokeerisid mind ja mu vanemaid, kes sel hetkel veel minu rasedusest ei teadnud. Kui ma küsisin, miks ta nii arvab, vastas Martin, et tema lapsepõlvesõber rääkis talle „tõe“: väidetavalt olin ma kogu selle aja suhelnud teise mehega ja laps on temalt.
Martin näitas mulle fotot, kus ma seisan jalakäijate ülekäigurajal ühe noormehe kõrval. Nurk oli selline, et tundus, nagu oleksime lähedased, kuigi ma seda inimest ei tundnud. Võib-olla oli see juhuslik foto, aga võib-olla lavastus. Martin ei tahtnud minu selgitusi kuulata.
Minu ema elas seda väga raskelt üle ja sattus isegi haiglasse. Tema jaoks oli suur häbi tühistada pulmad ja sugulastele seletusi anda. Meie suhted Martiniga lõppesid.
Viis kuud hiljem sündis minu poeg, kellele panin nimeks Andreas. Minu vanemad mõistsid mind, kuigi nad kogesid palju häbi ja pettumust. Martin aga abiellus. Selgus, et tema ema ei tahtnud mind oma perre. Ta palus Martini sõbral mind laimata, et Martin abielluks Heleniga – jõukast perest pärit tüdrukuga, keda ema pidas ideaalseks naiseks oma pojale.
Kuid elu pani kõik oma kohale. Helen ei lasknud endale midagi peale suruda ja seadis ise reeglid. Martin ei suutnud sellist olukorda taluda, läks välismaale tööle ja esitas lahutuse avalduse.
Nüüd püüab ta minuga interneti kaudu ühendust võtta, vabandab ja väidab, et on valmis „võõra“ lapse omaks võtma. Kuid mina ei soovi enam temaga midagi ühist. Olen kindel, et Andreas on Martini poeg, aga milleks talle selline isa?
Ma tean, et andestamine on oluline, kuid hetkel ma ei suuda. Minu usaldus on purustatud ja ma ei taha kaotada rahu, mille olen tagasi saanud.
