Sõbranna võttis mind tööle, aga nüüd käitub minuga nagu alluvaga, muutus ülbe ja üleolevaks

Sõbranna võttis mind tööle oma osakonda, kus ta oli minu otsene ülemus. Kuid töö tööks, aga ka isiklikus elus „pani ta kroon pähe“ ja hakkas minuga suhtlema üleolevalt, nagu alluvaga. Ilmnes ülbus ja kõrgid maneerid. Lahkusin töölt ja temaga rohkem ei suhtle. Aga kunagi pidasin teda normaalseks ja mõistlikuks inimeseks.

aastal hakkasid mul tekkima probleemid tööga. Kord viidi meid poole kohaga tööle, kord saadeti palgata puhkusele. Hiljem tundus, et asjad hakkavad lahenema, kuid lõpuni korda ei saanud. Lõpuks läks firma pankrotti ja kõik töötajad pidid uut töökohta otsima. Nüüd on sellega väga keeruline.
Ma ei karda ühtegi tööd, mul pole „krooni peas“, et vajaksin ainult juhtivaid ametikohti. Kuid ka palka tahaksin piisavalt, et katta põhivajadused – maksta üüri, mitte elada jäigal dieedil ja nii edasi.

Vahetasin mitu töökohta, kuid kõikjal erinesid lubatud tingimused tegelikkusest. Palk oli oluliselt väiksem ja kohustusi palju rohkem. Mis mõtet on töötada kohas, kus sa teenid nii vähe, et kuu lõpus ei jää sul raha isegi tööle sõitmiseks?

Seetõttu võtsin äärmusliku sammu – hakkasin tööd otsima sõprade ja tuttavate kaudu. Ma ei armasta seda üldse teha, sest hiljem tunned end inimese ees võlglasena. Kui midagi valesti läheb, on raske lahkuda, sest ei taha alt vedada seda, kes aitas sind tööle saada. Nii kaua kui sain ise hakkama, tegutsesin omal jõul, kuid olud sundisid mind teistest abi paluma.

Küsisin ühelt ja teiselt ning lõpuks pöördusin oma sõbranna Maarja poole. Me õppisime samas teaduskonnas ja sellest ajast alates oleme säilitanud sõbrasuhted. Maarja lubas aidata ja aitas – ta võttis mind oma osakonda tööle.

Maarjast sai minu otsene ülemus ja ta hoiatas kohe, et mulle ei tehta mingeid erandeid, mida ma ka aktsepteerisin. Mingit erilist suhtumist ma temalt ei oodanud. Ta juba aitas – tänan, ma ei vea alt. Pealegi teadsid kindlasti kõik osakonnas, et sain tööle tutvuste kaudu, nii et pidin töötama laitmatult, et keegi ei saaks isegi kõõrdi vaadata.

Maarja oli juhina range, nõudlik ja veidi impulsiivne. Ta võis häält tõsta, isiklikuks minna või midagi ebaviisakat öelda. See kehtis mitte ainult minu, vaid kõigi alluvate kohta. Töötajana oli ta väga hea, kuid juhina – siin oli palju vaieldavaid hetki.

See oli siiski parem kui kõik, mida ma ise suutsin leida. Seega ma lihtsalt tegin oma tööd. Tõenäoliselt oleksin sellega harjunud ja kõik oleks olnud hästi, kui Maarja juhikombed poleks hakanud mõjutama meie isiklikku suhet. Aga need hakkasid.

Ta võis mulle karjuda, katkestada mind, käsutada midagi tooma või tegema – just käsutada, mitte paluda. Ja üldiselt hakkas minuga üleolevalt suhtlema, tihti pillates fraase: „Mida sina üldse aru saad?“, „Suu kinni!“, „Praegu räägin mina!“.

Alguses kannatasin, ei tahtnud konflikti ja lootsin, et Maarja rahuneb ning meie suhted normaliseeruvad. Kuid aeg möödus ja olukord ei muutunud. Veelgi enam – see süvenes, sest Maarja hakkas pidevalt mulle nina alla hõõruma, et just tema aitas mul tööle saada, et ma pean talle tänulik olema jne.

Tülitsesime Maarjaga, sest kuigi ma olen kannatlik inimene, ei lase ma kellelgi end alandada ja see juhtum oli just selline. Maarja hakkas minu töö kallal norima, et mind, „tänamatut“, korralikult õpetada, nagu ta ise ütles.

Nii kahju kui mul oligi, pidin lahkuma. Kuigi palk oli korralik ja kollektiiv meeldiv, ei suutnud ma taluda sellist ülemuse ja sõbranna käitumist – ma ei leidnud end prügimäelt.

Kui lahkusin, solvus Maarja veel minu peale. Ta ei pidanud paljuks – tuli minu koju ja korraldas skandaali. Tema lootis minu peale, andis mulle selle töökoha, ja nüüd pean mina kedagi uut otsima, õpetama ja oma aega kulutama. Kuidas ma üldse võisin midagi sellist endale lubada? Vaevaliselt sain ta korterist välja.

Nüüd otsin uut tööd ja Maarjaga enam ei suhtle, nagu ka paari tuttavaga, kes uskusid Maarjat, et ta aitas mind, aga mina teda lihtsalt „reedisin“. Nüüd olen täiesti kindel, et enam kunagi ei lase sõpru ega tuttavaid oma tööellu.