Ühel päeval mõistis naine, et kui tema poeg edu saavutas, hakkas ta häbenema oma perekonda. Ta ei saanud aru, kus nad olid kasvatuses vea teinud

Andres istus oma uues korteris, jõi kohvi ja vaatas televiisorit. Keegi koputas uksele.

– Kes see võiks olla? – ütles ta pahuralt, pani tassi lauale ja läks ust avama.

– Ema! Miks sa siin oled? – küsis Andres üllatunult, kui avas oma luksusliku korteri ukse.

Ukse ees, sall ümber mütsi seotud, seisis tema ema. Käes hoidis ta raskeid toidukotte. Oli näha, et naine oli külma saanud.

– Oh, Andrus! Meil juhtus midagi tõsist… Sinu abi on vaja, – ütles ema, hääles mure.

– Miks sa ei helistanud?

– Su telefon oli välja lülitatud.

– Mul on kaks telefoni. See number praegu ei tööta, – vastas Andres, vaadates kiiresti ringi, ega naabrid midagi märganud.

…Andres kolis Tallinna, lõpetas õpingud ja alustas karjääri. Talle anti töökoht pangas. Ta hindas väga oma uut elu ja häbenes oma maaelu sugulasi. Kodukülla ta ei sõitnud, perele helistas ainult pühade ajal. Nad olid lihtsad, heatahtlikud ja töökad inimesed, kuid nende kombed tundusid talle piinlikud.

Andres ohkas raskelt, püüdes oma ärritust varjata.

– Mis siis juhtus? – küsis ta.

– Poeg, su õepoeg on raskelt haige. Neil ei ole raha raviks. Aita neid, palun, – ütles ema, pisarad voolamas mööda põski. – Sinu vend saatis sulle raha, kui sa õppisid, loobudes enda mugavusest.

Järsku helises jälle uksekell. Täna oli Andres korraldanud väikese õhtusöögi oma kolleegidega.

– Tule kaasa, – ütles Andres, viies ema kiiresti magamistuppa. – Palun jää siia ja ole vait. Keegi ei tohi sind näha, – ütles ta vaikselt ja jooksis ust avama.

Andrese kolleeg Martin oli otsustanud tulla varem, et vestelda enne peo algust.

– Alt uksehoidja ütles, et su ema tuli külla maalt, – ütles Martin naeratades.

– Aga sa ütlesid, et su vanemad surid ammu reisil olles?

– Ei, – vastas Andres rahulikult. – Keegi vana naine ajas aadressid segamini.

– Kuule, – jätkas Andres. – Ole hea, mine poodi ja too midagi erilist. Kutsusin juhataja tütre Maarja. Arvan, et meil hakkab midagi tekkima, – Andres naeratas kavalalt ja sulges ukse.

Ema istus ja vaatas pisarates magamistoa põrandale.

– Poeg, mida sa meie kohta rääkinud oled? – küsis ema häälega, mida läbis valu.

– Ema, ära alusta jälle! Kui palju raha vennapojale vaja on?

– Väga palju, poeg! Kümme tuhat?

– Loomulikult mitte. Võta viis tuhat ja palun ära sega mind enam.

Andres ostis kiiresti emale rongipileti, pani ta taksosse ja ütles:

– Sa pead mõistma, et minu elu on hoopis teine. Me oleme täiesti erinevad inimesed!

Hilisõhtul, kui Maarja ja Andres sisenesid magamistuppa, hüüatas Maarja äkitselt:

– Andres, mis see siin on? – ja osutas tolmustele kottidele, mis olid täis koduküla maiustusi.

– Majapidaja unustas need.

Samal ajal sõitis ema rongiga, vaatas aknast välja ja pühkis silmist pisaraid.

Ta ei saanud aru, kus nad olid eksinud poja kasvatamisel.