Endine abikaasa, keda ma polnud 20 aastat näinud, lubas pojale korteri: Kuid ta seadis tingimuse – ma pean uuesti tema naiseks minema

Abiellusin, kui olin 25-aastane. Mina ja Peeter olime pööraselt armunud, ja ma arvasin, et see on armastus kogu eluks. Aasta pärast sündis meie poeg Tanel, ja elu näis kui muinasjutt. Kuid mõne aasta pärast muutus kõik. Peeter hakkas mind petma ja lõpuks oli minu kannatus otsas. Ma pidasin kaua vastu, sest ei tahtnud, et mu poeg kasvaks ilma isata. Kuid ühel hetkel oli mul sellest kõigest küllalt.

Võtsin 5-aastase poja ja läksin tagasi vanemate juurde. Peeter ei paistnud selle pärast muretsevat – ta leidis kiiresti uue naise ja kolis välismaale. Pärast lahutust ei võtnud ta minuga ega Taneliga enam kunagi ühendust. Ta kadus meie elust terveks 20 aastaks. Poja kasvatasin üksi, kuna vanemad surid varakult.

Kui Tanel kooli lõpetas, läks ta teise linna õppima. Ta elas seal kogu aeg üürikorteris. Püüdsin teda aidata, kuid korteri ostmiseks mul vahendeid ei olnud. Tanel ei süüdistanud mind kunagi, ta ütles alati, et saab ise hakkama.

Hiljuti aga muutus kõik. Poeg otsustas abielluda. Praegu on tal tööl raskused ja ta ei saa enam korterit üürida. Viimasel ajal on ta korduvalt kurtnud, et tal pole oma eluaset. Alles hiljuti sain teada, miks ta järsku seda rääkima hakkas. Selgus, et Peeter oli tagasi tulnud.

Ma ei tea, kuidas nad kontakti said, kuid nad hakkasid suhtlema. Peeter lubas Tanelile anda kahetoalise korteri, mille ta oli pärinud oma vanematelt. Kuid ta seadis ühe tingimuse: ma pean uuesti tema naiseks minema ja lubama tal elada minu korteris.

Tanel tuli minu juurde ja palus, et ma nõustuksin. Ta ütles, et ma nagunii elan üksinda, sest pärast lahutust ei leidnud ma uut meest. Miks peaksin ma elu lõpuni üksinda olema?

Aga mul on hea elu. Viimased 20 aastat olen elanud rahulikult ja stabiilselt. Kui olin abielus, pidin kogu majapidamise eest üksi hoolitsema, samal ajal kui Peeter lõbutses. Kas mul on seda vaja? Selgitasin seda Tanelile, kuid ta solvus.

Ta hakkas karjuma, et ma pole temast kunagi hoolinud – ei siis, kui ma tema isa maha jätsin, ega praegu. Need sõnad tegid mulle haiget. Ma olen kogu oma elu pühendanud oma pojale, aga nüüd tuleb ta minu juurde absurdse palvega ja solvub, kui ma sellest keeldun.

Kas ma olen eksinud? Mida ma peaksin tegema ja kuidas taastada suhted oma pojaga?