„Ma ei luba emal minna hooldekodusse!“ – tädi viis haige vanaema demonstratiivselt enda juurde: aga kolme kuu pärast saime teada, et ta andis ta hooldekodusse
Ma mäletan selgelt päeva, kui mu tädi, ema õde, viis meie haige vanaema enda juurde. Sel ajal korraldas ta tõelise etenduse, mille saatel kõlasid valjud avaldused ja süüdistused. Kui palju ebameeldivaid sõnu me temalt kuulsime!
Tädi rääkis nii valjusti, et tema sõnad võiksid vabalt sattuda raamatusse perelisest armastusest. Kuid nende sõnade taga peitus ainult viha ja hukkamõist.
– Ma ei luba oma emal sattuda hooldekodusse! Mul on südametunnistus, erinevalt teist! – karjus ta mu emale.
Tema hääl oli ilmselt kuulda kogu naabruskonnas. Mulle tundus, et ta tegi seda meelega – tahtis, et kõik naabrid kuuleksid, kui „halb“ on mu ema ja kui „hea“ on tema.
Aga küsimus polnud südametunnistuses, vaid selles, et vanaema vajas tõesti erilist hoolt. Pärast insulti halvenes tema tervis oluliselt: tal hakkasid ilmnema mäluhäired, ta võis oma kodus ära eksida, sageli nuttis ja tema käitumine muutus täiesti ettearvamatuks.
Vahel oli võimalik sellega toime tulla, kuid sellised olukorrad hakkasid üha enam korduma ja muutusid ohtlikuks. Ühel päeval tulime koju ja nägime, et kõikides tubades põlevad tuled, kõik kraanid olid avatud ja pliit oli sisse lülitatud. Õnneks jõudsime õigel ajal koju, muidu oleks võinud juhtuda tragöödia.
Pärast järjekordset visiiti arsti juurde saime teada, et vanaema seisund ainult halveneb. Ravimid võisid protsessi veidi aeglustada, kuid imet oodata polnud mõtet. Me mõistsime, et vanaema ei suutnud enam ise enda eest hoolitseda ja meie ei saanud olla tema kõrval ööpäevaringselt.
Pärast pikka mõtlemist hakkasime otsima sobivat hooldekodu, kus vanaema saaks professionaalset hooldust ja mugavaid elamistingimusi. Me ei tahtnud temast vabaneda, vaid leida talle parima lahenduse.
Kui sellest kuulis meie tädi, kes elas teises linnas, tuli ta meie juurde valju kriitika saatel.
– Kuidas te üldse võite mõelda, et saadate oma ema hooldekodusse? Tal on ju lapsed ja teie tahate temast lahti saada!
Pärast neid sõnu viis ta vanaema enda juurde.
Kolm kuud hiljem saime äkki teada, et tädi viis vanaema hooldekodusse. Selgus, et ta ei suutnud haige inimese eest hoolitsemisega toime tulla.
Irooniline, et just tema süüdistas meid südametunnistuse puudumises ja avalikult kuulutas, et ei luba oma emal hooldekodusse sattuda. Tahtsin talle helistada ja esitada lihtsa küsimuse: „Aga kus on sinu südametunnistus nüüd?“
Kuid tädi ei võtnud telefoni vastu. Tõenäoliselt mõistis ta, et oli piire ületanud ja eksinud, kuid tal polnud julgust vabandada ega oma viga tunnistada.
