65-aastaselt mõistsime, et lapsed ei vaja meid enam. Kuidas sellega leppida ja hakata elama iseendale?

Mulle on 65 aastat ja esimest korda elus mõtlesin: meie lapsed, kellele me abikaasaga kõik ohverdasime, ei vaja meid enam. Kolm last, kellele me andsime oma aja, jõu ja raha, said kõik, mida soovisid, ja jätsid meid maha. Poeg ei võta isegi telefoni vastu, kui ma talle helistan. Vahel mõtlen: kas tõesti ei too keegi neist meile isegi klaasi vett, kui me vanaks jääme?

Ma abiellusin 25-aastaselt. Peeter oli mu klassivend ja kosjas käis ta kaua. Minu pärast astus ta samasse ülikooli ja aasta pärast pulmi, mis olid väga tagasihoidlikud, jäin ma rasedaks. Meil sündis tütar. Peeter pidi õpingud pooleli jätma, et tööle minna, ja mina võtsin akadeemilise puhkuse.

See oli raske aeg. Abikaasa töötas peaaegu ööpäevaringselt ja mina õppisin emaks olemist, samal ajal püüdes haridusteed lõpetada. Kaks aastat hiljem jäin taas rasedaks. Sel korral läksin üle kaugõppele ja Peeter töötas veelgi rohkem, et perekonda ülal pidada.

Vaatamata raskustele kasvatasime üles kaks last: vanema tütre Kaia ja noorema poja Tomase. Kui Kaia kooli läks, sain lõpuks erialase töökoha. Elu hakkas paremaks muutuma: Peeter leidis püsiva töökoha hea palgaga ja me sisustasime oma korteri. Kuid niipea, kui tundsime kergendust, jäin taas rasedaks.

Kolmanda lapse sünd oli meie jaoks uus katsumus. Peeter hakkas veelgi rohkem pingutama ja mina pühendusin noorimale tütrele Annale. Ma ei tea, kuidas me toime tulime, aga tasapisi jõudis meie ellu taas stabiilsus. Kui Anna kooli läks, tundsin lõpuks kergendust.

Kuid raskused ei lõppenud sellega. Kaia, olles alles ülikooli astunud, teatas, et plaanib abielluda. Me ei hakanud teda ümber veenma – olime ju ise varakult abiellunud. Pulmade korraldamine ja noorpaarile kodu leidmine nõudsid suurt raha.

Kui Tomas suureks kasvas, soovis ta samuti oma korterit. Me ei suutnud talle ära öelda, võtsime veel ühe laenu ja ostsime talle korteri. Õnneks leidis ta peagi hea töö prestiižses ettevõttes.

Kui Anna lõpetas keskkooli, rääkis ta oma unistusest õppida välismaal. Meie jaoks oli see raske aeg, kuid suutsime kuidagi raha leida ja saatsime ta ära. Anna jäi pärast ülikooli välismaale elama ja meid jäi koju ainult kaks.

Aeg möödus ja lapsed hakkasid järjest harvem koju tulema. Kaia, kuigi elas samas linnas, külastas meid harva. Tomas müüs oma korteri ja ostis uue pealinnas, kust ta tuli koju veelgi harvemini. Anna jäi lõplikult välismaale.

Me andsime oma lastele kõik: aja, nooruse, raha, ja lõpuks jäime neile üleliigseks. Me ei oota neilt raha ega abi. Tahame vaid seda, et nad vahel helistaksid või meid külastaksid ja ütleksid mõne hea sõna.

Aga tundub, et seda enam ei juhtu. Nüüd ma mõtlen: äkki on aeg lõpetada ootamine ja hakata elama iseendale? Võib-olla oleme 65-aastaselt teeninud õiguse vähemalt natukesele õnnele, millele oleme alati viimaseks mõelnud?