VAJAN NÕU: ABIKAASA MURETSEB MINU TERVISE PÄRAST, AGA MINA – OMA KASSIDE PÄRAST

Nüüd hakkan meest igati õigustama – ta hoolib minu tervisest. Olukord on selline: mul on kaks kassi. Nende vanusevahe on 10 aastat, nad on sõbrad ja magavad kaisus. Mõlemad leidsin tänavalt. Noorimal on veel terviseprobleeme: keegi peksis teda ja vigastas selgroogu. Vanemal on seedeprobleemid.

Ja nüüd probleem: mul tekkis allergia.

Aasta aega selgitasime, millele. Selgus, et see on kassikarvadele ja kasside elutegevuse produktidele. Koos arstiga valisime ravimid, mida pidevalt tarvitan. Lisaks neile võtan ka ravimeid vererõhu ja diabeedi vastu.

Aga minu abikaasa on mingil põhjusel mures antihistamiinikumide võtmise pärast. Nõuab, et me allergiaallikast loobuksime. Aga mina EI SAA! Ma tean, et mu süda jääb seisma, kui ma oma poisse ära annan. Ta isegi ei nõua, et ma nad tänavale viskaksin.

Tal on hea tuttav, kes elab maal. Seal on palju loomi ja kõigile on tagatud hea hoolitsus. Aga mina ei suuda oma poistega hüvasti jätta. Mäletan, kuidas vanemat kassi ründas koer. Ta jäi vaevu ellu. Loomaarstid ütlesid ühel häälel, et tänu armastusele minu vastu on tal elujanu. Noorimal on tagajalad nagu jänesel ja ta on ka kurt. Nad magavad teki all, söövad dieettoitu.

Ja nüüd ma ei tea, mida teha: kas kassid või suhted abikaasaga. Allergia pärast ma ei muretse. Pärast 40. eluaastat tuleb ainult haigusi juurde. Ja antihistamiinikume ma isegi ei pea ravimiteks. Aga ma kardan oma kasside pärast.

Kuidas veenda abikaasat, et minu allergia on väiksem kurjus kui see, mida talle lapsed võivad korraldada?

Andke nõu, mida ma peaksin tegema ja kuidas teha õige otsus? Olen ette tänulik kõigi teie nõuannete eest.