Tulevane ämm tühistas meie pulmad, levitades kuulujuttu, et mu haigus on truudusetus

Kuni viimase ajani oli mu elu suurepärane. Mul oli armastav mees, ma tundsin, et varsti saan emaks, ja valmistusin pulmadeks. Kuid haiglasse sattudes kaotasin kõik.

Meie koos kallimaga alustasime pulmade planeerimist ja rentisime korteri. Õhtuti olime ainult kahekesi ja nautisime üksteise seltskonda. Kuu enne pulmi hakkas mind hommikuti iiveldama.

Ma sain kohe aru, mis toimub, kuid ei kiirustanud Maksimile sellest rääkima. Tahtsin talle üllatust valmistada. Ühel õhtul sõitsin oma vanemate juurde. Taksos hakkas pea ringi käima, kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu. Kodus ema andis mulle kummeliteed, mis tegi olemise kergemaks, kuid öösel tõusis kõrge palavik.

Hoolimata mu protestidest kutsus ema kiirabi. Arst ütles:

– Kiirelt intensiivraviosakonda. Kahtlustame emakavälist rasedust.
Need sõnad tõmbasid nagu maa jalge alt ära. Ma tahtsin nii väga last oma kallimaga, aga nüüd olin sellest unistusest ilma…

Operatsioonijärgselt ärkasin ja minu juurde tuli väsinud arst.

– Anna andeks, tüdruk. Me jõudsime sind vaevu päästa.

Alles haiglast välja kirjutamisel sain aru, mille eest arst vabandust palus. Ta päästis mu elu, kuid võimalus emaks saada oli kadunud. Ma ei tahtnud Maksimile juhtunust rääkida. Kartsin, et ta ei taha mind naiseks võtta, kui saab teada, et ma ei saa talle kunagi poega kinkida. Ta armastab ju lapsi!

Pärast koju naasmist ütlesin peigmehele, et olin haiglas rutiinse kontrolli tõttu. Ma ei tea, kas ta mind uskus. Tema ema kindlasti mitte.

Nädal enne pulmi plaanisime Maksimiga puhkus võtta. Kuid mul oli üks lõpetamata projekt. Maksim puhkas kodus, käis poodides, aga mina töötasin ja tegin kõik, et töö kiiresti valmis saada. Lõpuks õnnestus see, ja ma tulin koju varem. Korterisse sisenedes kuulsin juhuslikult Maksimi vestlust tema emaga:

– Ma ju ütlesin, et ta ikka veel suhtleb selle Igoriga! Ta veetis terve nädala günekoloogia osakonnas, ja see ei pannud sind muretsema?

– Ema, see oli lihtsalt ettevaatusabinõu…

– Kuidas sa ei saa aru, ta tegi aborti! Ja ilmselt ebaõnnestunult. Ma olen naine, ma tean, miks naisi haiglasse pannakse. Aga sina oled armunud rumal! Pulmad tuleb tühistada. See poleks pidu, vaid häbi.

Pärast neid sõnu minestasin. Kui ma toibusin, nägin Maksimit ja tema ema istumas kõrval. Maksimi ema naeratas teeseldult:
– Sa ärkasid, kallike? Väga hea. Joo magusat teed. Teil on Maksimiga vaja rääkida. Ma juba lähen.

Ma ei suutnud sõnagi lausuda. Maksim aga hakkas kohe rääkima:

– Anna, kuidas sa end tunned? Me peame rääkima. Pulmad tuleb edasi lükata. Sa oled liiga nõrk. Puhka ja kogune jõudu, siis abiellume.

– Maksim, kas sa räägid tõsiselt? Sa ei muretse ju mu tervise pärast…

– Mida sa sellega mõtled?

– Ma kuulsin teie vestlust. Kas sina ka arvad, et ma tegin abordi, sest petan sind?

Maksim vaatas maha.

– Ma armastan sind, seetõttu olen valmis andestama. Kõik teevad vigu, aga ma vajan aega.

– Mul pole midagi andestada. Ma pole sind kunagi petnud. Mul oli emakaväline rasedus. Ma oleksin võinud surra! Ma ei tahtnud sind kurvastada. Ja nüüd sa loobud minust ema kahtluste tõttu?

– Ma tean, et Igor armastab sind siiani. Ta ütles seda mulle ise. Sa võisid vanadele tunnetele järele anda…
– Aga seda ei juhtunud!

– Siis miks sa mulle oma diagnoosist ei rääkinud?

– Kartsin sind kaotada. Ma ei saa sulle enam lapsi sünnitada!

– Anna andeks, aga ma ei usu sind. Ma pean kõike läbi mõtlema. Pulmad lükkame edasi ja vahepeal elan oma vanemate juures.

Maksim riietus ja läks ära. Talle ei läinud korda ei mina ega mu tervis. Ta oli keskendunud minu kujuteldavale truudusetusele.
Kõik. Mu maailm varises kokku. Seni, kuni ta vanemate juures elab, peseb ema talle ajusid.

Ma jäin üksi, ilma peigmehe ja ilma lapseta. Ma ei tea, kuidas edasi elada.