Me adopteerisime lapse, kuid mõne aja pärast sai ta tõe teada

Meie ja minu abikaasa unistasime alati suurest perest. Kuid saatus otsustas teisiti. Pärast pikki aastaid katsetamist ja ravi ütlesid arstid meile halastamatult: me ei saa lapsi. See uudis murdis meie südame, kuid me ei suutnud alla anda. Siis otsustasime lapsendada lapse.

Meie valik langes poisile ühest väikesest lastekodust. Ta oli alles kolmeaastane ja tema silmis oli näha erakordset kurbust. Me saime kohe aru: tema on meie poeg. Tema nimi oli Markus.

Me muutsime tema nime selliseks, mis tundus meile sobivam, ja hakkasime kolmekesi uut elu üles ehitama.

Markus sai kiiresti meie pere osaks. Tema esimene naer, esimesed sõnad, esimesed sammud lasteaias ja koolis – kõike seda kogesime tohutu armastuse ja rõõmuga. Keegi ümberringi ei teadnud, et ta oli adopteeritud, ja me ise otsustasime seda saladuses hoida. Tundus, et nii on kõigile parem.

Kuid aeg läks edasi ja nagu öeldakse, igas peres on oma saladusi, mis varem või hiljem välja tulevad. Markus kasvas suureks, sai 16-aastaseks. Ühel hetkel hakkas ta küsima oma lapsepõlve kohta. Miks tal pole pilte varasest lapsepõlvest? Miks ei räägita ühtegi lugu „sellest ajast, kui ema oli rase“?

Mõistsime abikaasaga, et see vestlus on vältimatu. Otsustasime talle tõtt rääkida – rahulikus õhkkonnas, ilma surveta. Ühel õhtul õhtusöögi ajal alustasime vestlust.

„Markus, on üks oluline asi, millest tahame sulle rääkida,“ alustasin mina. „Sa oled meie poeg ja me armastame sind kogu südamest. Kuid on üks detail, mida sa ehk aimasid. Sind adopteeriti, kui sa olid kolmeaastane.“

Ta vaatas meid vaikides ja tema silmis peegeldusid mitmesugused emotsioonid: üllatus, segadus, isegi veidi solvumine.

„Miks te nii kaua vaikisite?“ – küsis ta lõpuks.

„Kartsime, et see võib sulle haiget teha,“ vastas mu abikaasa. „Sa oled meie laps ja me tahtsime, et tunneksid end meie pere osana.“

Järgnevad päevad polnud kerged. Markus muutus kinniseks, mõtles palju. Me ei avaldanud talle survet, kuid andsime talle võimaluse küsimusi esitada, kui ta oleks valmis. Mõne aja pärast tuli ta minu juurde.

„Ma ei ole solvunud. Mul oli lihtsalt vaja aega mõista, et see ei muuda midagi. Te olete minu pere. Kuid ma tahaksin rohkem teada oma bioloogiliste vanemate kohta.“

Toetasime tema soovi ja hakkasime teavet otsima. Saime teada, et tema bioloogiline ema elab teises linnas, kuid kahjuks ei tundnud ta pojast mingit huvi. Rääkisime sellest Markusega ja ta otsustas, et ei ürita temaga kohtuda.

See kogemus muutis meid kõiki. Mõistsime, et armastus ei tähenda DNA-d ega bioloogilisi sidemeid. See on aastatepikkune hoolitsus, toetus ja ühised kogemused. Nüüd teab Markus kogu tõde, kuid see ei purustanud meie perekonda, vaid tegi selle tugevamaks.

Ja kuigi ma mõnikord mõtlen, kas tegime õigesti, et nii kaua vaikisime, näen, kuidas meie poeg saab küpseks, tugevaks ja heaks inimeseks. See tähendab, et tegime midagi õigesti.