Ma ei suuda uskuda, et armusin ema peigmehesse. Ja nüüd ei tea, mida teha

Ma ei oleks osanud ettegi kujutada, et midagi sellist juhtub. Ema ja Karl tundsid teineteist juba noorena. Ema rääkis kord kahest parimast sõbrast, kes temasse armusid. Tema pärast läksid nad tülli. Ema valis minu isa, aga Karl jäi ilma. Keegi ei oleks osanud arvata, et pärast aastaid nad jälle kohtuvad.

Nii juhtus, et ostsime korteri samasse majja, kus elas Karl. Selleks ajaks oli ta juba abielus ja tal oli poeg, minu eakaaslane. Me saime temaga peaaegu kohe hästi läbi. Meie isad leppisid ära. Kuid see ei olnud enam sõprus – pigem lihtsalt naabrite vaheline läbikäimine.

Koos tegime koolitöid, mängisime hoovis. Kuid meie sõprus ei kestnud kaua. Perekondlikel põhjustel pidime kolima. Vanemad tülitsesid. Skandaal. Lahutus. Korter anti üürile. See oli minu jaoks kõige hullem periood.

Mõne aasta pärast läks kõik taas paremaks. Sain tööle ürituste korraldajana. Mulle oli alati meeldinud see loominguline amet.

Ema ei abiellunud uuesti. Ta sukeldus täielikult töösse. Tahtsin muutusi ja kuna meie kontor asus vana korteri lähedal, otsustasin sinna tagasi kolida. Üürnikud olid välja kolinud. Ja siis kohtasin taas Karli.

See oli nagu välk selgest taevast. See tabas mind nagu elektrilöök. Ta oli nii elegantne, nägus, küps ja samas väga tõsine. Tema iseloom pole just kerge.

Karl oli suure tööstusettevõtte juhtivinsener. Aastaid tagasi kaotas ta oma naise. Naine haigestus, kui Karl oli komandeeringus, sattus haiglasse ja enam sealt välja ei saanud. Tema poeg süüdistas teda ema surmas. Nad tülitsesid väga rängalt.

Sellest ajast peale nad ei olnud kohtunud. Karl teadis ainult, et tema poeg oli abiellunud ja kolinud teise linna. Aga sellega kõik lõppes.

Ma ei suuda uskuda, et armusin temasse. Kõik algas tavalise tervitusega. Seejärel aitas Karl mul kinnitada kukkunud köögikapi, parandada kraani ja elektrijuhtmeid. Ma ei oodanud, et ta selliste asjadega hakkama saab. Ta ju pigem harjunud mõtlema, mitte käsitsi töötama.

Kui ta mind õhtusöögile kutsus, olin täiesti šokeeritud. Selgus, et minu insener oskab suurepäraselt süüa teha. Peale selle tundis ta hästi muusikat, veine ja suutis isegi vahel nalja visata.

Kui ta äkki haigeks jäi, aitasin teda nii hästi, kui suutsin. Jooksin apteeki, vahetasin kompresse, panin sinepiplaastreid. Ta on muidugi kangekaelne ja uhke inimene, ei ole harjunud abi paluma. Aga kes teda peale minu aitab? Kus on tema poeg, kui teda nii väga vaja on? Nii panin ta jalule.

Karl oli mulle väga tänulik. Ta tõi mulle terve korvi puuvilju. Kujutage ette tema üllatust, kui ta mind kodus mitte üksi leidis. Minu endine poiss-sõber Martin tuli ootamatult. Endine on selline kummaline nähtus: just oled unustanud, ja siis ta ilmub taas.

Karl muutus kuidagi nukraks. Lahkus kiiresti, vabandades, et on hõivatud. Kas tõesti kadestas? Aga ega ta ju tunnista seda.

Hiljem jättis ema mulle oma koera, sest ta ei saanud ise temaga mõneks päevaks tegeleda. Aga minulgi oli kiire. Tuli paluda Karli abi. Mul oli väga ebamugav. Minu üllatuseks ta nõustus.

Ta ütles, et ei armasta koeri, kuid austusest minu vastu hoolitseb selle eest. Samal ajal tegin taas vea, pöördudes Martini poole, ja see osutus täiesti asjatuks.

Mõni aasta tagasi läksime Martiniga lahku tema liigse armukadeduse tõttu. Ta kaotas sageli enesevalitsuse ja haaras kätega. Nii juhtus ka seekord. Istusin sõbrannadega kohvikus. Rumalalt saatsin talle sõnumi, kus olen. Ta ilmus kohe kohale. Järsku tundus talle, et ettekandja on minust huvitatud.

Ta ründas vaest meest ja virutas ta põrandale. Pidin vahele astuma, mille eest sain ise kõvasti peksa. Lõpuks lõhutud ribid, paistes nägu ja arvukad kriimustused. Pidin pöörduma haiglasse.

Ma ei osanud arvata, et Karl märkab minu kadumist. Kas see oli koera tõttu, kelle järele ma pikka aega ei tulnud, või ta tõesti muretses. Aga ta ilmus haiglasse. Ja ütlen teile, see oli vaatepilt. Lamasin palatis, nii õnnetu ja paistes.

Ja äkki… Uksel seisab Karl. Hirmunud. Mures. Juuksed sassis. Selgus, et ema rääkis talle minu probleemist. Ta haaras mind kaissu ja pigistas kõvasti. Isegi kondid praksusid. Siis ta kohe vabandas ja astus tagasi.

„Kuidas sul läheb, pisike?“ küsis ta väriseva häälega.

„Kõik on korras. Pulmadeks paraneb,“ vastasin nõrgalt naeratades. Siis ütles ta, et lahendas asjad minu endisega. Ei, ta ei tapnud teda. Meeste moodi rääkis.

Rohkem ta mind ei puuduta. Aga pulmade kohta ütles, et seda tuleb tõsiselt kaaluda. Sest on põhjus. Naeratas ja ulatas mulle kihlasõrmuse. Olin šokis. Ei uskunud, et ta mulle vastu tunneb.

Aga kõige rohkem üllatus ema. See on ju tema endine austaja. Kas see on võimalik? Ta ei mõista, kuidas see mees võis minust huvituda? Meil on ju 20-aastane vanusevahe. Aga nii see juhtus.