Keegi kaevas pidevalt minu suvilas põõsaid ja puid välja, aga ma õpetasin vargale siiski õppetunni

Keegi hakkas minu suvilas marjapõõsaid ja viljapuude istikuid varastama. Kui palju aega, raha ja vaeva ma panustan nende kasvatamiseks, aga keegi tuleb ja lihtsalt häbematult võtab need endale.

Kõiki taimi ju linna kaasa ei vii, eriti just istikuid. Nii kahju oli, kui kevadel ei leidnud ma enam oma virsikupuud ja uut sõstrapõõsa sorti, mis pidid varsti vilja kandma.

Ja mis peamine – kus ma peaksin oma põõsaid ja puid otsima? Täiesti teadmata!

Olin juba kaotamas lootust, kui hooaeg lõppes. Juba sügisel valmistusin selleks, et kevadel jääb vähemalt üks põõsas puudu.

Oli võimalusi krunti kaitsta, aga ükski neist ei olnud mulle taskukohane. Kaamerad oleksid probleemi lahendanud, aga need võivad samuti ära varastada. Ja need on kallid.

Sel aastal otsustasin, et aitab. Miks ma peaksin oma varast ilma jääma? Poeg soovitas huvitavat viisi varga karistamiseks ja taimede kaitsmiseks. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud!

Jah, see viis pole just kõige inimlikum, aga ma olin tüdinenud oma lemmiktaimede kaotamisest. Iga põõsa ja puu juurde panin mõned hiirelõksud. Kergelt katsin need mullaga, et need ei paistaks välja. Radikaalne lahendus, aga pidi toimima.

Kui poja abiga hiirelõkse paigaldasime, testisime mõned neist ka ära. Klõpsavad valjult ja tugevasti, aga käed jäävad terveks. Kontrollisime ettevaatlikult lõksude jõudu, asetades luku alla oksa. Ei hakka ju oma käsi ohtu seadma!

Ja meetod tõepoolest töötas. Minu vasakpoolne naaber Leena, kes elas suvilas kuni esimeste külmadeni, kuulis ühel ööl minu krundilt valju karjet ja vandumist. Kuid kui ta koeraga välja läks, polnud enam kedagi näha.

Hommikul helistas ta mulle kiirustades.
– Liia, keegi proovis sinu krundile tungida, aga miski ehmatas neid, – rääkis ta närviliselt. – Ma kardan ise sinna minna, tule ruttu kohale!

Tormasin kohe suvilasse. Sõstrapõõsaste kõrval lebasid kolm rakendunud hiirelõksu, veidi eemal – kaks maha visatud kotti. Määrdunud maapinnal, sest eelmisel õhtul oli sadanud vihma, olid selgelt näha suured jäljed – ilmtingimata mehe omad.

Oli kohe selge, et varas sattus minu lõksu. Mul tekkis näole naeratus. Minu meetod töötab, ja kuidas veel! Naaber isegi kiitis mind leidlikkuse eest ja küsis, kust osta odavaid hiirelõkse.

Tee peal bussipeatusesse kohtasin teist naabrit – tema krunt asus tänava teises otsas. Tervitasin teda ja tahtsin edasi liikuda, aga pilk jäi peatuma tema sidemega kaetud käel.

– Mis juhtus teie sõrmedega, hea mees? – küsisin tahtlikult valjult. – Kas tõmbasite kuhugi vahele või kõrvetasite?

Ta üritas kohe oma kätt taskusse peita. Tema rahutust pilgust sain aru, et just tema oli eelmisel ööl minu krundil käinud. Siin ta on, varas – polnudki vaja kaugele minna!

– Oh, ma lõhkusin hiljuti puid, ja nii ma vigastasin end, – seletas naaber ebakindlalt.

– Ärge valetage! – hüüdsin talle. – Ronisite võõrale krundile ja saite oma õppetunni. Ärge enam minu alale tulge! Käed jäägu teinekord terveks!

– Ahjaa, nüüd ma mäletan! See juhtus siis, kui ma ukse kinni panin ja sõrmed kogemata vahele jäid. See ongi põhjus! – üritas naaber edasi valetada. – Ja teie krundi poole ma isegi ei vaadanud.

Ja ta tõttas kiiruga tagasi oma suvilasse. Tõeline tsirkus! Pean kindlasti sellest Leenale rääkima – tema levitab seda uudist teistele naabritele kiiresti.

Sülitasin selle varga jalge ette ja läksin bussipeatusesse. Sellest ajast peale pole minu suvilas enam midagi varastatud.