Parem oleks olnud, kui tema oleks ellu jäänud, mitte sina, – kordab ema pidevalt, võrreldes mind mu vanema õega

Juba rohkem kui kakskümmend aastat on möödas päevast, mil kaotasin oma õe, aga ema ei suuda siiani selle kaotusega leppida. Ta ei lase mul unustada vana valu, korrates ikka ja jälle, et tollel kohutaval päeval oleks parem olnud, kui mina poleks ellu jäänud, vaid minu vanem õde. Ema sõnul oli ta nii targem, andekam kui ka igati parem inimene.

Kui mina olin kuueaastane ja mu õde Laura üheksane, sattus meie pere autoavariisse – teises autos olnud juht põrkas ristmikul täiskiirusel meie masinale otsa. Löök tabas just seda külge, kus istus õde, ema istus ees kõrvalistmel. Ema sai samuti rängalt vigastada, aga jäi ellu, Laurat päästa ei õnnestunud. Mina ja isa pääsesime imekombel vaid kriimude ja sinikatega, luumurdusidki polnud.

Ema tervenemine võttis aega pea aasta. Selle aja elasin vanaema juures, sest isa jõi peaaegu kogu aeg. Ta süüdistas avariis iseennast, kuigi tegelikult oli süüdi teise auto juht. Ent ka ema süüdistas isa, kuna see ei märganud ega reageerinud õigel ajal.

Lõpuks vanemad lahutasid. Isa hakkas aina rohkem jooma, ema aga sulgus endasse. Ta leinas väga raskelt tütart. Meie ühises toas jäi kõik Laurale kuuluva nii, nagu see tol päeval oli. Ema keelas mul kõike puutuda, ja kui ma ükskord keelust üle astusin, peksis ta mind rihmaga, kuni mu kehale tekkisid sinikad.

Sel hetkel kuulsin esimest korda fraasi, mis on mind saatnud sellest ajast alates: „Parem oleks olnud, kui tema oleks ellu jäänud, mitte sina.“ Sellest ajast peale olen kuulnud seda fraasi ikka ja jälle. Tundub, et ema süüdistab mind isegi selles, nagu oleks see olnud minu otsus, mitte juhus.

– Ära ema peale pahanda, ta rahuneb maha, – lohutas mind vanaema, varjates pisaraid. – Sa saad suureks, siis saad aru, mida ta läbi elab. Püüa teda mitte ärritada, ta on juba niigi palju kannatanud.

Ma väga püüdsin teha kõik, et ema taas naerataks, aga see oli asjata. Ei minu head hinded, ei konkursivõidud ega õpetajate kiitused teda ei liigutanud. Ta suhtus sellesse kõigesse ükskõikselt. Aga mina jätkasin pingutamist.

Olin endale pähe võtnud, et kui ma väga pingutan, pöörab ema mulle lõpuks tähelepanu ja lõpetab mõtlemast ainult Laurale. Ma pean olema parem kui tema.

Lapselikult rumal mõte, aga ma hakkasin Lauraga võistlema, isegi kui ta oli surnud ja ema teda peaaegu jumaldas. Tahtsin, et ema kallistaks mind nii, nagu ta kallistas Laura patja, et ta vaataks mind samasuguse hellusega, millega ta vaatas õe fotosid, et ta tuleks minu esinemistele sama sageli, kui ta käis surnuaial.

Meie pere oleks siis vajanud spetsialistide abi, aga need olid teised ajad – psühholoogide poole ei pöördutud ja psühhiaater leidis, et ema on „terve“.

Nüüd, pärast nii palju aastaid, on midagi muuta hilja ja ema ei tahagi. Talle on harjumuspärane elada maailmas, mille ta on endale selle aja jooksul loonud. Võib-olla on see juba psühhiaatria küsimus, aga ema keeldub midagi kontrollimast. Talle sobib nii, nagu on.

Möödunud aastate jooksul pole ema Laura asju toast ära koristanud – kõik on seal nagu muuseumis. Kõik katsed midagi muuta on ta vastanud sellise agressiooniga, et tundus, nagu ta oleks valmis füüsiliselt kallale tulema. Nii et viimased kümme aastat ei räägi keegi sellest üldse.

Minu saavutused jäid emale märkamatuks, aga kõik ebaõnnestumised said hinge pureva fraasiga „Parem oleks olnud, kui tema oleks ellu jäänud, mitte sina.“ Alguses püüdsin lihtsalt laste jonnakusest õde ületada, hiljem sai sellest harjumus. Mulle muutus tähtsaks olla parem kui teised, isegi teiste inimeste silmis. Jah, see aitas saavutada karjäärialaseid edusamme, aga minu sees jäi alles tühjus, mis neelas kõik emotsioonid.

Olen nüüd peaaegu kolmekümneaastane. Mul pole kunagi olnud tõsist suhet, mul pole lähedasi sõbrannasid, sest ma ei oska sõprust hoida – ainult püüda kedagi ületada. See omadus aitab karjääris, aga päriselus takistab. Mu viimane poiss-sõber ütles, et ma peaksin oma pead kontrollima laskma.

See ajendas mind pöörduma psühholoogi poole, kuigi ma ei uskunud, et see mind aitab. Esimesed kaks psühholoogi tõesti ei aidanud, aga kolmas aitas. Kaheaastane teraapia aitas mul andestada õele, kes polnud süüdi selles, mis minu elus toimus. Ma polnud isegi teadlik, kui palju ma tema peale vihane olin.

Psühholoog soovitas mul lõpetada suhtlemise emaga, vähemalt seni, kuni olen selle kõige valusama küsimuse enda sees läbi töötanud. Eile käisin tema juures, viisin toiduaineid, ja millegipärast rääkisin oma edusammudest teraapias. Tekkis soov kellegagi jagada. Vastuseks sain jäise pilgu.
– Parem oleks olnud, kui Laura oleks ellu jäänud, tal polnud selliseid probleeme.

Ma ei lähe enam ema juurde. Psühholoogil oli õigus. Olen nii palju aastaid püüdnud ema päästa, aga nüüd pean päästma iseennast.