Ema nuttis, et tal pole raha, ja palus mul maksta kommunaalarveid tema korteri eest. Aga tegelikult on ta juba kaks aastat elanud mehega ja üürib oma korterit välja

Ema käitus väga inetult ja hävitas täielikult minu usu inimestesse, mis oli niigi madal. Ta helistas mulle pidevalt, nuttis ja kurtis, kui raske tal on elada, ning anus abi kommunaalkulude maksmiseks, et elekter, vesi ja gaas välja ei lülitataks.

Aga hiljuti sain teada, et tal on kõik hästi. Ta on juba kaks aastat elanud mehega tema korteris ja üürib oma kahetoalist korterit välja.

Mul on 30 aastat, olen juba kaks aastat abielus ja aasta tagasi sündis poeg.

Me elame oma korteris ja maksame laenu. Elame kokkuhoidlikult, sest töötab ainult mees, ja mina teen aeg-ajalt väikseid töid, kui ämm saab lapselapsega aidata.

Raha, mille ma teenisin, läks seni ema abistamiseks. Kolm aastat tagasi suri isa – meie pere põhitoitja. Ma käisin matustel ja nägin, kui leinas ema oli. Siis arvasin, et ta on murtud, kuna kaotas oma armastatud mehe. Nüüd aga tundub mulle, et ta oli pigem mures isa teenitud raha kaotuse pärast.

Pärast isa surma püüdsin emale toeks olla, helistasin sageli. Ta nuttis ja rääkis, et raha on vähe, et ta kardab kommunaalvõlgasid, sest muidu võib jääda ilma veest, gaasist ja elektrist.

Palus minu abi. Ka minu enda sissetulekud ei olnud suured, lisaks säästsin korterilaenu jaoks, kuid ma ei suutnud ema abita jätta. Alustasin tema kommunaalkulude tasumist.

Siis tulid pulmad, rasedus, emapuhkus ja laen. Ema nuttis, et nüüd jääb ta oma probleemidega täiesti üksi, sest mul on nüüd oma pere ja mured. Kuid ma ei jätnud teda ka siis ja püüdsin leida raha, et vähemalt mitte võlgu koguda.

Pärast isa surma kohtusime vaid paar korda. Käisin tema juures isa surma-aastapäeval ja kord tema sünnipäeval. Mul ei olnud aega tihti külla minna ja tema ütles, et tal on raske reisimist taluda, teda ajab tihti iiveldama ja ta taastub sellest kaua. Lapselast nägi ta ainult videotes ja fotodel.

Jätkasin tema kommunaalarvete maksmist, püüdes oma väikestest sissetulekutest raha säästa. Ema ütles mulle alati, et olen talle ainus tugi, kuidas ma saaksin mitte aidata? Ta kurtis telefonis pidevalt, et ravimid on kallid ja tööl on talle jäetud vaid poole kohaga töökoht. Ühesõnaga, olukord oli lootusetu.

Kuu aega tagasi sõitis meie linnast läbi mu vana koolikaaslase isa. Koolikaaslane palus mul lapse jaoks midagi hankida ja temaga edasi anda. Siis ma mõtlesin, et oleks hea juhus ema juurde minna ja lapselast näidata. Koolikaaslase isa oli nõus mind sinna viima.

Ma ei teatanud emale oma visiidist – tahtsin teha üllatuse. Saabusin tuttavale aadressile, koputasin uksele, kuid seal avasid ukse täiesti võõrad inimesed.

Ma olin nii segaduses ja ehmunud. Hakkasin ema kohta küsima ja selgus, et nad tunnevad teda, kuna ta üürib neile korterit. Seda korterit, mille eest mina iga kuu kommunaale maksin.

Helistasin emale ja ütlesin, et seisan meie korteri ukse taga ega saa midagi aru. Ta vaikis telefoni otsas pikka aega, siis ütles, et tuleb kohe.

Mind enda juurde ta ei kutsunud, väites, et elab oma mehe juures, ja mees ei armasta külalisi, eriti ootamatuid. Ta rääkis, et elab juba kaks aastat temaga.

Oma korterit üürib ta välja, et saaks normaalselt elada. Ja mina, näete, maksin ainult kommunaale, aga talle on ju veel nii palju vaja. Nii tuligi hakkama saada.

„Aga kes veel, kui mitte oma tütar, peaks mind aitama? Ma ei palunud ju palju. Ainult summat kommunaalkulude eest.“

Ööbisin selle koolikaaslase juures, kelle isa mind tõi. Hommikul läksin koos pojaga koju tagasi. Ema ei huvitanud isegi lapselaps. Teda huvitas rohkem see, kas ma jätkan tema kommunaalkulude tasumist.

Blokeerisin tema numbri ja kustutasin kõik kontaktid. Las ta nüüd elab seal, kellega ja kuidas tahab. Ma olen nüüd orb.