Naabrinaine alandas mind selle eest, et töötan koristusfirmas, ja siis palus minult raha laenuks

Olin alati oma naabrinaise Kristinaga hästi läbi saanud. Ta käis tihti minu juures teed joomas, jagas maitsvate salatite retsepte ja vahel laenas raha.

Tal on väike viieaastane tütar Liis. Aga endine mees ei maksa alimentide eest nii korralikult, nagu peaks.

Ma tean, kui raske on lapsi üksinda kasvatada. Minu poeg on juba täiskasvanud ja õpib teises linnas. Nii et elan üksi. Olen filoloog ja töötan raamatukogus, lisaks toimetan tekste. Poega tuleb toetada ja endalgi tahaks hästi elada – sellepärast pingutan, kuidas oskan.

Kristinaga klappisime hästi, rääkisime igasugustel teemadel – lastest, väikestest ja suurtest, reisidest ja muidugi meestest. Pühade ajal vahetasime alati väikeseid kingitusi.

Ühel päeval pakuti mulle tööd koristusfirmas. Väga hea palk ja väiksem töökoormus. Firma on väike, eelmine töötaja otsustas vabakutseliseks hakata. Ta koristab endiselt kortereid ja kontoreid, aga juba iseseisvalt, ilma protsenti ettevõttele maksmata.

Hakkasin selle töö peale tõsiselt mõtlema. Sissetulek oleks kolm korda suurem kui praegu. Kui rääkisin oma kavatsusest Kristinaga, oli ta šokeeritud.

– Kas sa tõesti tahad koristajaks hakata? Oma kõrgharidusega? Ära isegi mõtle selle peale! – hüüdis naabrinaine ja vehkis kätega.

– Mis selles halba on? Raha on ju hea, – vastasin naeratades. Alguses ajas tema reaktsioon mind naerma – ta oli nii emotsionaalne.

– Milline raha? Koristama lähevad ainult need, kellel pole muud võimalust, – ütles Kristina põlglikult ja pööritas silmi.

– Need, kes tahavad teenida, lähevad. Ja koristustöös makstakse praegu hästi, – seletasid rahulikult noorele naabrinaisele.

Kristina ei rahunenud. Ta ütles nii palju ebameeldivaid asju, et ma ei taha neid isegi korrata. Ta mainis mitu korda mu kõrgharidust ja palus mul mitte oma poega häbistada.

– Keda ma häbistaksin? Ma ei hakka eskorttüdrukuks, vaid töötan koristusfirmas. Aus töö pole kunagi häbiväärne, – ütlesin ja tõesti soovisin, et Kristina mu kodust lahkuks. Vestlus muutus mulle ebameeldivaks.

Loomulikult ei kavatsenud ma Kristinat kuulata ja läksin koristusfirmasse. Tingimused olid suurepärased, kliendid jõukad. Korterid ja kontorid olid sellised, et nende koristamine oli puhas rõõm. Tehnika kaasaegne, põrandad särasid pärast koristamist.

Hakkasin korralikult teenima. Koristustöös on nii: kuidas töötad, nii ka teenid. Ja töötada ma oskan. Ühel päeval kohtusin Kristinaga pärast pikka vahet.

– Kus sa oled kadunud? Pole sind sada aastat näinud. Lähme kohvi jooma, – rääkis naabrinaine ja palus mul 100 eurot laenata.

– Kohvi võib, – noogutasin ja kutsusin Kristina sisse.

Meil oli kombeks kohvi juua minu juures. Tema kodus ma polnud kunagi käinud. Kohvi juues rääkisin Kristinale, et nüüd teenin koristusfirmas korralikku raha.

– Tead, olen rahul, et sinna tööle läksin, – rääkisin.

Kristina tardus kohvitassiga käes. Ta nägu muutus ja ta ütles, et ei oodanud minult sellist otsust. Ta ei jäänud kauaks ja lahkus kiiresti. Ta unustas isegi raha, mida ta laenata tahtis.

Olin liiga väsinud, et sellele tähelepanu pöörata. Võtsin duši, tellisin sushit ja panin oma lemmikseriaali mängima.

Teinekord viskas tema tütar Liis oma nuku maha ja ma korjasin selle üles ja ulatasin talle. Aga Kristina hurjutas oma tütart, et ta mänguasja minult vastu võttis. Mind ka ei säästetud:

– Korjad igasugust jama ja nüüd puudutad mu lapse nukku? – karjus ta, vehkis kätega ja pööritas silmi.

Kui meil oli maja koosolek, paistis Kristina jälle silma. Ta pakkus välja, et ma hakkaksin maja koristama.

– See tuleb meile palju odavam. Ja kui kvaliteet ei rahulda, saame alati kaebuse esitada, – püüdis Kristina kõiki veenda, muidugi minuga midagi läbi arutamata.

Püüdsin tema väljaütlemisi mitte tähele panna. Kui palju on maailmas veidraid inimesi – kas ma peaksin kõigi pärast muretsema?

Ühel päeval toodi mulle ekslikult Kristinale mõeldud kiri ja ma otsustasin selle talle viia. Koputasin uksele ja avas väike Liis. Ta ütles, et ema on poodi läinud, ja pakkus mul sisse tulla. Ma ei tea, miks, aga ma astusin sisse.

Ja ma oleks peaaegu minestanud. Korteris oli kohutav segadus. Põrandad olid kleepuvad, õhus levis ebameeldiv lõhn.

Lahkusin kiiresti ja sattusin peaaegu kokku Kristinaga. Kuidas ta häbenes! Ta mõistis, et ma nägin esimest korda, milline kaos tema kodus valitses.

– Tead, sul on siin kindlasti koristust vaja. Ma ise seda ei tee, minu teenused on sulle liiga kallid. Aga mul on kontakt ühe naisega, kes koristab odavalt ja hästi. Kas soovid numbrit? – ütlesin irooniliselt.

Kristina nägu muutus punaseks nagu peet. Aga mul oli sees kergem ja meeldivam tunne. Mõtlesin, et leidsin töö, mis mulle tõesti sobib.