60-aastaselt otsustasin alustada uut elu ja põgeneda oma noorpõlve armastusega

60-aastaselt, pärast aastakümneid rangelt planeeritud elu, tegin oma elu kõige otsustavama sammu.

Otsustasin alustada kõike uuesti – lahkuda perekonnast, et olla koos inimesega, kes oli aastaid tagasi mu esimene armastus. Istudes meie elutoa tugitoolis, hoidsin vana mustvalget fotot, kus me koos Oliveriga külmetame, kuid naeratame rõõmsalt talvise pargi taustal.

Läbi aknaklaasi kumas kuldne sügisene lehestik, meenutades paratamatuid muutusi.

Meie suhted abikaasaga olid ammu muutunud naabrite omaks ühe katuse all. Lapsed on kasvanud ja elavad oma elu. Mulle tundus, et kui kaon vaikselt, saaksin vältida draamat ja säästa nende rahu.

Samas on ausus olnud alati meie suhete aluseks. „Emme, kas sinuga on kõik korras?” – ukse juures seisis mu tütar Liina, vaadates mind üllatunult. „Liina, mul on vaja sinuga rääkida…

See on tähtis,“ alustasin, püüdes varjata oma hääles värinat.

Me istusime teineteise vastas. Rääkisin talle kõigest: kohtumisest Oliveriga pärast kõiki neid aastaid, meie tunnetest, mis ei olnud kustunud, ja minu otsusest alustada uut elu.

„Emme, ma ei saa öelda, et ma sind täiesti mõistan… Aga näen, kuidas sa viimastel kuudel oled muutunud. Sa oled taas leidnud elurõõmu,“ ütles ta vaikselt, hoides mu käsi enda omades.

Järgmine samm oli kõige raskem – rääkida oma abikaasaga. Rääkisin talle kõik, vaadates talle otse silma. Tema esimene reaktsioon oli vaikus. Siis, raskustega sõnu valides, ütles ta, et jääb alati tänulikuks koos veedetud aastate eest ja soovis mulle õnne.

Lahkudes kodust kohver käes, vaatasin veel viimast korda oma endist kodu. Viimast korda.

Uus elu ei tõotanud tulla kerge, aga mu süda oli ammu minu eest otsuse teinud.