Kui meie 7-aastane tütar palus kassipoega, lükkas mees selle idee kategooriliselt tagasi. Kuid ühel päeval olin tunnistajaks olukorrale, mis muutis minu arvamust minu karmist mehest
Juba mitu kuud palus meie tütar Nastja järjekindlalt, et võtaksime kassipoja. Ma isegi nõustusin ja küsisin hinda naabrilt, kes kasse kasvatab. Kuid mees keeldus kohe sellest mõttest, öeldes kindlalt, et meie majas ei ole kohta kassidele.
See põhjustas Nastja pisaraid ja tõi mulle salajase kergenduse – mõistsin hästi, et lemmiklooma eest hoolitsemine langeks paratamatult minu õlgadele.
Kuigi Nastja lubas kassipoja eest hoolitseda, kahtlesin tema valmisolekus vastutust võtta, arvestades, kuidas ta sageli unustab lihtsaid kodutöid. Kuid laste püsivus ei tunne piire – ja ühel päeval tõi Nastja ise tänavalt leitud kassipoja koju.
Ma ei suutnud talle ära öelda, kuid südames olin mures, kuidas mees reageerib. Kassipoeg jäi mitmeks tunniks märkamata, kuni meie üllatuseks ilmus ta ukse juurde, just kui mees tuli koju.
Oma üllatuseks nägin, et mees ainult kirtsutas nina, kuid ei öelnud midagi.
Tõeline üllatus ootas mind hiljem. Juhuslikult kuulsin, kuidas mees oma kabinetis kellegagi õrnalt rääkis, kuigi ta hoiab tööajal oma isiklikku ruumi väga rangelt.
Piilusin uksepraost sisse ja mõistsin, et ta räägib kassipojaga, kellest oli juba saanud tema armastatud kaaslane. Nüüd ei istu ta tööle enne, kui kassipoeg on tema süles mugavalt endale koha leidnud.
See ootamatu side nende vahel lükkas ümber kõik tema sõnad kassi mittearmastamise kohta ja paljastas mulle tema iseloomu pehme külje, mis peitub tema range välimuse all.
