Kaks üksildast südant: ta hoiab teda nagu kunagi oma lapsi ja ootab iga õhtu tema nurrumist, et end jälle vajalikuna tunda

Tema päevad olid ammu muutunud vaikseks ja rahulikuks. Lapsed olid eri linnadesse laiali, lapselapsed olid suureks kasvanud ja kodu jäi tühjaks.

Ta oli harjunud üksindusega ja rahuliku eluga, kus iga hommik algas kuuma teetassiga ja iga õhtu lõppes vana raadioga. Kuid tema südames oli endiselt igatsus — soe, kuid veidi kibe, nagu mälestus möödunud päevadest.

Ühel päeval, kui ta jalutas sügiseses aias, nägi ta midagi väikest ja oranži oma jalgade juures. See oli kassipoeg — õrn, kartlike silmadega, habras ja värisev.

Kassipoeg vaatas teda justkui abi otsides. Mees kükitas, sirutas käe välja, ja kassipoeg, alguses arglikult, kuid siis üha julgemalt, tuli lähemale.

Võttes ta sülle, tundis mees, kuidas soe väike keha surus end tema rinnale. Sel hetkel sai ta aru, et ta ei ole enam kunagi üksi.

Nii sai väike oranž kassipoeg tema kaaslaseks. Iga hommik algas sellega, et väikesed käpad pugesid tasakesi teki alla ja pehme nurrumine äratas ta unest.

Tundus, et kassipoeg mõistis teda nagu keegi teine. Kui mees luges, rullus oranž pallike tema kõrval ja vaatas ta nägu, justkui kuulates tema hingamise rütmi. Kui mees õhtust sõi, istus kassipoeg tema vastas ja jälgis iga tema liigutust.

Nad said sõpradeks, kaks üksildast südant, kes soojendasid teineteist vaikuses. Mõnikord surus ta kassipoega enda vastu, nagu ta kunagi oma lapsi kallistas, ja tundis, kuidas rahustav soojus levis ta hinges.

See väike karvane sõber andis talle tagasi tunde, et ta on vajalik, et ta armastus võib veel kedagi soojendada, isegi kui see „keegi“ oli vaid väike oranž karvane pallike.

Nädalad möödusid ja ta kiindus oma uude sõpra üha rohkem. Kassipoeg oli see, keda ta igal õhtul ootas ja kelle nimel tahtis ta koju tagasi tulla.

Ta naeris, jälgides, kuidas kassipoeg naljakalt pulgaga mängis või oma peegelpilti peeglis ehmus. Nendel hetkedel tundus talle, et kodu oli jälle täis elu ja mälestused möödunud päevadest, neist, keda ta armastas, ei tekitanud enam valu, vaid sooja nostalgiat.

Talv tuli ootamatult. Ta mähkis hoolikalt kassipoja vanasse villasesse tekki, et ta ei külmetaks, ja kui akna taga möllas tuul, võttis ta kassipoja sülle ja asetas ta ahju kõrvale. Üksindus ei olnud enam nii rõhuv, sest nüüd oli tal väike sõber, kes vaikselt nurrus ja tuletas meelde, et elu jätkub.

Kuid ühel päeval kassipoeg kadus. Mees muretses, läks verandale, hüüdis teda nimepidi, kuid kassipoeg ei vastanud. Möödus üks päev, siis teine, ja ta hakkas juba lootust kaotama.

See meenutas talle vana kaotusevalu, kibedust, kui lähedased inimesed lahkusid ja jätsid tühjuse, mida ei olnud võimalik täita.

Kolmandal päeval, kui ta oli valmis leppima kaotusega, kuulis ta vaikset näugumist ukse taga. See oli tema oranž sõber, väsinud, kuid tagasi tulnud.

Mees surus ta tänutundes enda vastu ja tundis, kuidas pisarad voolavad ta põskedel. Ta mõistis, et see väike sõber ei olnud lihtsalt lemmikloom — ta oli osa tema südamest.

Sellest ajast peale ootas ta igal õhtul, millal kassipoeg tema süles end sisse seab, kerra tõmbub ja vaikselt nurruma hakkab. Ta ootas seda heli kui sümbolit, et ta elu oli endiselt täis soojust ja armastust.