Ma olen 62-aastane, olen ammu lahutatud ja tunnen end väga üksildasena

Oma esimese mehega lahutasin aastaid tagasi. Oh, ta kulutas mu närvid täielikult! Ma ei suutnud pikka aega sellest abielust taastuda.

Ta ei töötanud, kulutas mu raha ja viis kõik kodust ära. Kannatasin, sest meil oli kasvav poeg. Ühel päeval, kui Martin oli 12-aastane, tuli ta minu juurde ja ütles, otse silma vaadates:

— Ema, miks sa seda talud? Saada ta minema!

See hetk tundus mulle nagu loor oleks silmade eest langenud, ja ma ajasin ta kõhkluseta välja. See oli nii suur rõõm – seda ei suuda sõnadesse panna. Hiljem oli mul mitu austajat, aga ma ei plaaninud kunagi tõsiseid suhteid. Kartsin uuesti lõksu sattuda.

Viimased neli aastat on olnud eriti rasked. Poeg läks Kanadasse tööle ja otsustas sinna jääda. Ma ei taha sinna minna – liiga hilja teise riiki harjuda.

Karantiiiniaeg oli väga raske – keegi ei tulnud mulle külla. Ja pärast seda läks kõik veelgi kurvemaks.

— Leia endale vähemalt mõni sõber, kellega saaksid rääkida! – sõbranna keelitab mind.

— Sa saad aru, vaatan oma eakaaslasi ja nad on kõik hirmutavad ja jõuetud. Häbi inimestele näidata. Milleks mul neid vaja? Et peaksin vanaduses nende eest hoolitsema? Neil ei ole sõbrannat vaja, neil on teenijat vaja.

— Tutvu siis kellegagi nooremaga. Sa näed ju suurepärane välja!

Siis hakkasin mõtlema. Ja juhuslikult hakkas minuga suhtlema üks mees, kes elas naabermajas. Ta jalutas iga päev oma koeraga lähedal asuvas pargis.

Tema nimi oli Aivar. Ta oli lahutatud, endine naine oli kolinud Itaaliasse, tal oli täiskasvanud tütar. Välimus – ilus mees, 49-aastane. Meenutan, et ma olen 62. Hakkasime suhtlema ja ta kohtles mind nii kenasti – peaaegu iga päev tõi lilli. Ma ei märganudki, kuidas ta juba minu juurde kolis. Kõik imestasid, kuidas nii kena ja huvitav mees minu vastu huvi tundis. Ei varja, see meelitas mind.

Ma valmistasin talle iga päev maitsvat toitu, pesin ja triikisin rõõmuga tema riideid. Aga ühel päeval ütles ta mulle:

— Sa võiksid mu koera jalutama viia. Sul oleks kasulik värskes õhus viibida!

— Lähme koos.

— Võib-olla pole meil vaja end nii tihti näidata inimestele.

„Kas ta häbeneb mind?” – mõtlesin ma. Siis mõistsin, et olin muutunud tema teenijaks. Otsustasin temaga tõsiselt rääkida.

— Mulle tundub, et kodutööd peaksid olema võrdselt jaotatud. Sa võiksid ise oma riideid triikida. Ja koeraga jalutama minna.

— Kuule, kui sa tahtsid noort ja ilusat meest, siis pead talle meeldima. Mis kasu sinust muidu on?

— Sul on 30 minutit oma asjade kokku panemiseks ja välja kolimiseks!

— Mis? Ma ei saa, mu tütar juba tõi oma poiss-sõbra minu korterisse.

— No elage siis kõik koos!

Ma ajasin ta kõhkluseta välja. Kuigi, ausalt öeldes, oli kurb. Kas tõesti ei saa naine minu vanuses enam tõelist armastust leida? Tahaks nii väga hellust…