Ma otsustasin taasühendada sideme oma vennaga pärast aastakümneid kestnud vaikust. Ja siin on, mis sellest välja tuli

Mõnikord kujuneb elu nii, et lähedasest inimesest saab peaaegu võõras. Mina ja mu vend olime lapsepõlves väga lähedased, kuid elu viis meid eri teedele ja ühel päeval me lihtsalt lõpetasime suhtlemise.

Alguses tundus see midagi ajutist – me ju kasvasime, ehitasime karjääre, peresid. Kuid aastate jooksul sain aru, et see „ajutine“ on juba ammu muutunud aastakümneteks.

Huvitaval kombel leidsin alati põhjuseid, miks mitte püüda taastada meie sidet. Tundus, et meid lahutab liiga palju, et meil ei ole ühist keelt ega ühist minevikku. Me ei tülitsenud isegi – me lihtsalt lõpetasime rääkimise.

Ja siis ühel päeval, täiesti juhuslikult, nägin vana fotot – meie koos, kallistame teineteist, õnnelikud ja muretu olemisega. Ma ei tundnud end sellel pildil algul äragi: noor, naeratav, täis lootust.

See tuletas mulle meelde aegu, mil me olime mitte ainult vennad, vaid ka tõelised sõbrad. Imelik tunne täitis mind – nagu oleks hinge tekkinud tühjus, mida ma äkki märkasin. See foto avas mulle silmad ja näitas, kui palju ma olin kaotanud, lõigates ära osa oma minevikust. Ja siis esitasin endale küsimuse, mida olin aastaid edasi lükanud: miks otsustasin temast eemalduda?

Ausalt öeldes oli vastus keeruline. Ühest küljest teadsin, et meie vaikuse aastad olid lihtsalt erinevate teede tagajärg. Aga teisalt tundsin, et selle taga on midagi enamat – mingi solvumiste ja vaikimiste koorem. Sain aru, et kui ma tõesti tahan oma venda tagasi oma ellu, pean leidma jõudu mitte ainult tunnistada oma vigu, vaid ka kuulda teda.

Kogusin mõtteid ja kirjutasin talle sõnumi. Need olid lihtsad sõnad: „Tere, vend. Kuidas sul läheb?“ Mu süda tagus, justkui teeksin midagi äärmiselt ohtlikku. Vastus tuli mõne tunni pärast ja tema sõnad olid sama lihtsad kui minu omad: „Tere. Hea meel sind kuulda.“ Me ei vahetanud pikki sõnumeid ega hakanud esimestel minutitel minevikku meenutama. Ei, me lihtsalt mõistsime, et oleme mõlemad valmis uuesti proovima.

Leppisime kokku, et kohtume paari nädala pärast. Päev oli vihmane, hall – ideaalne päev mälestusteks. Läksin kohvikusse, mille olin meie kohtumiseks välja valinud, veidi varem.

Peas keerlesid kümned küsimused: millest me räägime? Mis siis, kui meil ei õnnestu ühist keelt leida? Kuid kohe, kui ta sisse astus ja meie pilgud kohtusid, tundsin, et tema kohalolek tekitab minus soojust. Mäletasin teda sellisena, nagu ta oli kunagi olnud – alati veidi irooniline, kuid hea ja siiras.

Tellisime kohvi ja hakkasime rääkima – algul kõige üldisematest asjadest, nagu töö, pere, lapsed. Aga järk-järgult hakkas meie vestlus kalduma mälestustesse, lapsepõlve tempudesse, ühistele reisidele.

Ühel hetkel küsis ta ootamatult: „Kas mäletad, kuidas me lapsepõlves unistasime oma äri avada?“ Ma naersin: „Muidugi! Me tahtsime müüa mingeid hullumeelseid mänguasju, mille oleksime ise välja mõelnud.“ Ja siis tundsin, kuidas ma naasen sellesse aega, mil me olime lahutamatud, kui meie unistused tundusid nii reaalsed ja kättesaadavad.

Meie vestlus kestis tunde. Me mõlemad mõistsime, et me ei saa tagasi tuua kõiki kaotatud aastaid, kuid võib-olla polnudki see vajalik. Me pidime leidma uue ühise punkti, millele tuginedes saaksime uuesti oma suhted üles ehitada.

Ühel hetkel tundsin soovi öelda talle midagi olulist, mida ma ei julgenud öelda kõik need aastad: „Vabanda, et nii kaua vaikisin.“ Ta vaatas mind, naeratas ja ütles: „Mõlemad oleme süüdi. Aga kõige tähtsam on see, et oleme nüüd jälle koos.“

Sellest ajast on möödunud vähe aega, kuid oleme hakanud regulaarselt kohtuma. Me ei aruta iga päev minevikku, kuid nüüd ma mõistan: vend ei ole lihtsalt inimene, keda seob minuga vere side.

See on inimene, kes mäletab mind noorena, teab mu nõrkusi ja tugevusi ning kes on alati minu kõrval, olenemata sellest, milliseid takistusi me pidime ületama.

Sideme taastamine pärast nii pikka aega ei olnud nii lihtne, kui võiks arvata. Kuid see samm andis mulle midagi enamat – võimaluse taas tunda seda peresidet, mille kunagi kaotasin. Mõistsin, et meil ei ole vaja minevikku tagasi minna, et saada lähedasemaks. Kõik, mida on vaja – see on julgust teha esimene samm.